Heleroheline Haapsalu sall

Lõpuks sain pildile eelmisel aastal valminud piibelehekirjaga Haapsalu salli.

Sall on kootud peenvillasest sallilõngast 28/2 (100g/1400m). 

Seekord kasutasin vardaid numbriga 2,5 mm ja pigem tihedat kuded. 

Sall on mõõtudega 60 x 155 cm ning kaalub vaid 84 grammi.

Tuleb tunnistada, et enne kudumist, kui seda helerohelist lõnga tokis vaatasin, arvasin, et pigem läheb sall hiljem ülevärvimisele - nii hale ja väsinud tundus see toon. Aga nüüd, kui sall on valmis ja viimistletud, näeb see välja nii värske ja õrn, justkui piibelehed peaksidki olema helerohelised :) 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Homme algab kevad!

Hageri kindad kingituseks

Tänasel pidupäeval tervitan teid vanade Hageri kinnaste eeskujul kootud labakinnastega. 

Need erkpunase ja kahe erineva sinisega kindad läksid Kudujate Koopiaklubi poolt kingituseks Vähiravifondi Kingitud Elu loojale Toivo Tänavsuule. Nimelt kingib Kudujate Koopiaklubi igal aastal enne Eesti Vabariigi aastapäeva kellelegi ehtsad Eesti kindad. Mullu sai kindad kindral Martin Herem, tunamullu presidendipaar Alar ja Sirje Karis. 

Sel aastal otsustas Kudujate Koopiaklubi kinkida kindad Toivo Tänavsuule, kes juhtus üleandmise päevil olema tööl Hiiumaa Haigla EMOs ning sinna rändasid ka minu kootud kindad 🙂 . Mul oli suur au neid kindad talle kududa.

Kinnaste mudel sai välja valitud kingisaaja esiemade elupaigast lähtuvalt. Kusjuures, muuseumi andmetel on vanad Hageri kihelkonna kindad kootud juba 1905. aastal (ERM A 509:3028/ab).

Kinnastel on kahevärviline loodus (kusjuures värve vahetatakse kahe silmuse kaupa) ja kolmetahiline otsakahandus. NB! Vastavad õpetused leiad raamatust "Eesti Silmuskudumine 3. Labakindad" (otsi nt Saara Kirjastusest). 

Mustri lugesin muusemifotodelt välja.

Nendeks labakinnasteks sobivad hästi lambavillased 7/2 ja 8/2 lõngad. Punaseks tooniks on ideaalne Saara Kirjastuse poes olev rannarootsipunane vanamoeline lõng, mida tuleks varuda umbes 70 grammi.  See toon paneb kindad igal juhul särama!

Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Kinnaste kinkimise projekt on osake suuremast üritusest, millega Kudujate Koopiaklubi kutsub 24. veebruaril kõiki kandma ehtsaid Eesti kindaid. Vaata ka vastavat FB üleskutset #kannaneestikindaid ning allolevat videot.

Ma loodan, et Sa kandsid täna Eesti mustriga kindaid! 

Palju õnne Eestile!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Tütre triibik punase, musta ja valgega.

Tütar soovis endale triibulist kampsunit. Ja mina tahtsin kududa trapetsikujulise lõikega turja, st õlajooned on langenud diagonaalselt seljale. Ma ei ole seda konstruktsiooni kunagi varem proovinud, kuigi kõik tundub väga lihtne. 

Seda konstruktsiooni saab kududa nii alt üles kui ülevalt alla. Olen nüüd mõlemat moodi proovinud ja mulle tundus triipude puhul lihtsam alt ülesse süsteem, sest siis ei pea nii palju ette mõtlema ja arvutama, et hiljem satuksid nii esi- kui tahapoole kõrvuti sama värvi triibud. Alt üles ringselt kududes ongi ju triibud tervel ringil ühesugused ning hiljem üleval õlgasid ühendades pole ju vahet, mis värvid seal kohtuvad - peamine, et pikkus tuleks õige. 

Ülevalt alla kududes peab aga täpselt ette arvestama, millise värviga kaenlaalusesse ühenduskohta jõuda ja vastavalt sellele tuleb juba ülevalt alustada. Sama keeruline on koekirjadega. Muidugi, kui tegemist on kitsaste triipudega või hoopiski ühevärvilise parempidises koes kudumiga, pole siin midagi arvutada ning ülevalt alla kududa on puhas lust.

Lisan siia nimekirja mõnedest juhenditest, kus on kasutatud trapetsikujulist turja. Kõik need on veidike erinevad - mõni on laugema, teine järsema joonega. Mina pole kahjuks ühtegi rida-realt läbi proovinud, aga pigem eelistan sellised konstruktioone, kus seljapealne kahandus (või kasvatus, kui kootakse ülevalt alla) ei oleks liiga kiire. Mulle tundus, et üle rea kahandamisel jäi kahanduskoht üsna pingule ja ei mõjunud loomulikult.

Sviitrite õpetused:

PetiteKnit, Olga Sweater

My Favourite Things, Sweater No. 18

Contour Knit, Portrane Sweater

Natalie Pelykh, Vinca Sweater

Ozetta /Hailey Smedley, Miles Tee

Garnstudio, Blushing Rainbow (tasuta juhend)

Garnstudio, Nautical Nights Top (tasuta juhend)

On ka kardigane:

PetiteKnit, Eva Cardigan

Esti Juango, Antanilla (tasuta juhend)

Pean mainima, et juba jõudsin endale ka ühe triibulise kardigani kududa.

Valge ja musta lõnga ostsin rohkem kui kümme aastat tagasi hoopis kinnaste tarbeks. Kindaid ma neist lõpuks ei kudunudki, sest lõng ei tundunud käe all piisavalt "maavillane" ja head lambavillast lõnga hakkas ka müügile tulema (kujutate ette, et 12-15 aastat tagasi oli aeg, kus poes oli eheda villase lõnga defitsiit!). Kampsuni jaoks on lõng muidugi üsna peenike ning mul läks kudumisega palju aega, aga see-eest sai tütar endale mõnusa õhukese kudumi. 

Lõng: Alize Cashmira Fine (100% villa, 100g/450m). Musta kulus umbes 150 grammi ja valget 60 grammi.

Punane lõng oli Regia Premium Cashmere 4-ply (65% villa, 26% polüamiidi, 10% kašmiiri; 100g/400m), mida kulus veidi üle ühe tokki, u 110 grammi.

XS-suurust kandva tütarlapse oversize kampsun kaalub vaid 320 grammi.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Esiosa ja tagaosa ühendus ei ole õlajoonel, vaid jääb rohkem selja poole moodustades turjale trapetsi. Mulle endale väga meeldibki just see, kuidas need triibud ühenduskohas kohtuvad. 

Mina kudusin alt ülesse. Kahandasin alguses igal neljandal real ning hiljem (viimasel kolmandikul) igal teisel real.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kohtumisteni!

Hea pikk kardigan.

Selle kardigani sain valmis 1,5 aastat tagasi ning olen sellega enne pildile püüdmist juba päris palju käinud ning imestanud, kui praktiline see on. Võmalik, et see tuleb (tumesinisest) värvist, aga miks mitte ka sellest, et tänu augumustrile on kudum mõnusalt kerge ja õhuke, samal ajal siiski parajalt toekas ja (alpakavillale omaselt) soe. 

Mulle meeldib seda kardigani kanda peamiselt pükstega, nii kitsaste teksade kui ka laiade viskoospükstega, nii suvel kui ka talvel. 

Kardigani kudusin lõngast nimega Alpakka, Sandnes Garn (100% alpaka, 50g/110m), mida kulus täpselt 10 tokki ehk 500 grammi. Ma ei ole väga suur alpakalõngade fänn, aga see ei olnud nii libe ja karvane nagu mõned alpakalõngad. Lõng oli ka üsna tugeva keeruga.

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Sakilise pitsimustri "leiutasin" katsetades. Skeem: 

|  parempidine silmus

/ kaks silmust parempidi kokku

\ kaks silmust parempidi ületõstmisega kokku

o õhksilmus

Mustrikordus on 3 silmust ja see on ümbritsetud halli ruuduga. 

Paarisread on parempidised (st ringselt kududes koo paarisrida parempidises koes, edasi-tagasi kududes koo tagasirida pahempidises koes).

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist sügise jätku!

Rohekassinine topike.

Mu rohekassinise pitsilise kleidi heegeldamisest jäi üle peaaegu neli kerakest imelist suvelõnga, millest heegeldasin väikese suvetopi.

Täna pidi olema selle aasta viimane soe ilm. Seega võin ehk selle suvise topi veel ära näidata :)

Heegeldamist alustasin keskelt ehk rinna alt. See on viimasel ajal mu lemmik suund, sest nii on hea hiljem topi või kleidi pikkust timmida. Kleidi puhul on nii toimetades veel see eelis, et kui suurem osa seelikust on valmis heegeldatud (või kootud), siis ülemise osa tegemisel on paremini tunnetatav, kas ja kui palju kleit venib (kui raske on seelik) ning vastavalt sellele reguleerida ka ülemise osa pikkust (ja isegi laiust). 

Samas selle toppi puhul tahtsin ju ära kasutada kogu lõnga. Aga ma ei teadnud, kui pika topi ma oma lõngast saan. Mõtlesin, et kui alumine pool on parajas pikkuses valmis, siis saan ülemise osa teha vajadusel väikeste varrukatega. Aga ei, ei jagunud varrukateks. Tuli teha paeltega variant.

Lõng: Linie 164 Java (67% puuvilla, 33% viskoosi; 50g/158m), mida kulus veidi alla 200 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 3.

Muster on väga lihtne: neli ühekordset sammast tuleb heegeldada eelmise rea auku (kinnissilmusesse), sammaste vahel on 1 ahelsilmus, 1 kinnissilmus ja veel üks ahelsilmus. Kinnissilmus tuleb teha sammaste keskele.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist sügist!

Nagu merelaine.

Ka see suvine topp on taaskasutus. Olen varemgi maininud, et ma tavaliselt ei raatsi häid kudumeid ära visata, kuigi nad on jäänud väikeseks või ei sobi enam teiste rõivastega kokku või ei järgi trendi. Kui lõng lubab, siis harutan kudumi üles, pesen lõnga ja koon midagi uut. Mohääriga see ei õnnestu ning mõne kirju kudumiga pole ka mõtet. 

See topp on aga veidi teistmoodi taaskasutus, sest see on ümbertöötlus minu tütre kleidikesest (ta oli siis veel nii pisike). Nimelt 2011. aastal kudusin paariaastasele tütrele lainelise pitskleidi (vaata siit). Kuigi selline kleidike venib ja mingi aeg sai seda ka tuunikana kanda, siis kokkuvõttes jäi kandmisaeg üürikeseks ja ega ta eriti ära kulunudki. Kui nüüd hakkasin kleiti üles harutama, proovisin selle kehaosa endale ümber keha sättida. Selgus, et ühe suvise merelainelise topi saan sellest küll (ehkki olin millalgi varem otsustanud, et enam endale ühtegi varrukateta asja ei koo). Esiosale lisasin veidike kõrgust juurde, heegeldasin traksid ja ega eriti midagi rohkem teha polnudki.

Lainelise mustri leiab raamatust "Pitsilised koekirjad", Leili Reimann. Minu 1986.aasta versioonis on see muster numbriga XXVIII. 

Raamatus on kirjakorras 13 silmust, minul aga 14, sest lisasin iga korra vahele ühe parempidise silmuse. Kokku on ringis 196 silmust.

Lõng 100% puuvillane. 

Vardad nr 3.

Kokku kulus lõnga 125 grammi.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Lapiline teksaseelik.

Meil siin Põhja-Eestis oli soe ja pikk suvi ning see kestab veel praegugi. Vihma oli mõõdukalt ja seegi sadas alla peamiselt öösel. Päevad olid päikeselised, kohati isegi liiga soojad ja niisked. Kuna ka toad olid palavad, siis sellistes oludes ei suutnud mina kududa ega tikkida - suuri villaseid asju ei saa süles hoida. Kasutasin neid päevi pigem õmblemiseks (lisaks tegime tütre toas remonti).

Teksaseeliku õmblesin juba maikuus. Mul oli sahtlis ootel üks vana A-lõikeline seelik, mille ülemine ots oli õmmeldud õhemast teksariidest ning alumine ots erinevatest kangatükikestest (samet ja velvet jms). Paraku oli see alumine pool juba ammu ära kulunud ning kevadise kapikoristuse käigus, kui hakkasin seelikut ära viskama, märkasin, et ülemine pool on ju korralik: lukk toimib ja õmblused püsivad. Jätsin selle alles ning õmblesin seelikule uue alumise osa - teksapükstest lõigatud tükikestest.

Vanast seelikust jäi alles diagonaalina kulgev suurem tükike (pildil vasakul pool).

Vanal seelikul ei jooksnud alumine äär viltuselt nagu minu "uuel" seelikul - see mõte tekkis jooksvalt. Kui seeliku jaoks lapikesi sättisin, selgus, et õhemaid teksaseid ei olnudki mu varudes väga palju ja olemasolevad paistsid kõik ühte tooni. Aga ma tahtsin, et tükikesed oleksid erinevad: mõned tumedad, mõned heledad sinised. Seepärast jätkasin esitükil olevat diagonaali ja sättisin tükikesed selle järgi viltuselt jooksma. Saigi omamoodi seelik.

Selja taha jäi vanast seelikust üsna vähe alles, sest istmiku all oli teksa ikkagi üsna õhukeseks kulunud.

Piltidel on mul seljas valge kudum, mille kudusin Bulgaaria reisil. See on peenikesest, aga veidi ebaühtlasest siidilõngast (Zitron, Traumseide, 100g/800m). Seda kallist kraami kulus pluusikesse vaid 100 grammi. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee