Ma ei ole just suurem asi ehtekandja ning käevõru kannan ma üliharva, vast eriti pidulikel üritustel. Ükspäev mõtlesin, et äkki on see seepärast nii, et mul ongi vaid üks ülipidulik käevõru - õe kingitud kuldsete-hõbedaste-mustade kividega kaunitar. Aga kui mul oleks üks tagasihoidlikum pruun, väikese tikandiga, pisikeste pärlitega, äkki siis...
Tegin nõelvilditud rõnga.
Minu koeraunistus algas juba lapsepõlvest, kuid esimese päris oma koera sain 6 ja pool aastat tagasi. Siin ta on, meie Bruno - kurvasilmne koerake. Perenaine, kes koerapoja meile siis müüs, ütles, et "vaadake ette, et lapsed teda nende silmade pärast paksuks ei toida".
Aga miks ta siis nüüd siin pildi peal on? Lihtsalt sellepärast, et kui ma fotoka välja võtsin, siis oli ta ainuke kuuse all poseerija. Ja tegelikult olid ta jõulud ka sel aastal erilisemad - ta sai oma jõulukingi. Ja veel: ta sõi salaja pooled meie isetehtud piparkookidest ära... Jah, isu on tal hea, aga pole ta mingi paksuke...
Sel aastal kaunistasime jõulukuuse punaste ja kuldsete ehetega. Ehete värvi lasen valida oma noorimal pojal - miskipärast on see talle oluline... No eelmine aasta soovis ta siniseid ehted - see oli raske pähkel, sest kodus olid meil vaid üksikud sinised ehted ja kaubanduses domineeris hoopis lilla.
Aga punane on ju klassikaline jõuluvärv...
Rahulikku jõuluaega ja rõõmu südamesse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar