Nööbikrae.

Ehk siis krae+hunnik nööpe...

Aga kui pikemalt seletada, siis viskasin talvel koos lõngadega potti ka ühe vana valge vanutatud tuunika. Tuunika oli poolvillane ja võis arvata, et värv sinna nagunii eriti ühtlaselt peale ei jää. Seetõttu otsustasin kudumit potis võimalikult vähe häirida ning lootsin lõbusat kirjut tulemust. Tuligi mõnus kulunud teksasinine.

Lõikasin sellest krae.

Kraele oli midagi ka äärde vaja, aga ega nii labasele kraele pärlid ega pitsid sobi. Kuidas ääristada, see mõte tekkis siis, kui meie kursusel õpetaja Anu nägin. Kes Anu tunneb, teab tema nööbikeesid (kuigi Anul seepäev nööpe kaelas ei olnudki).

Kodus on mul hunnik nööpe - vanasti sai äravisatavalt triiksärgilt nööbid ikka enne eest ära lõigata (no nüüd varun särke ka - juhuks kui näputööks läheb).

Hoiatuseks - nööpe kulus palju (täpsemalt 65) ja nende paigaldamiseks kulus terve pikk õhtupoolik (miskipärast arvasin, et see töö läheb kiiresti ).