Kaks suvist täis tuunikat.

Juhtus nii, et kirjutasin ajakirja "Maret" juunikuisesse numbrisse tuunika õmblemise juhendi. Alguse sai see maasikatikandiga tuunikast, mille tikkisin-õmblesin 2011.aasta suvel, sest just see töö jäi silma ajakirja toimetajale. 

Et õpetus korrektselt kirja saaks, tegin veel paar sarnase põhimõttega tuunikat. Esimene neist pikkusele 80 cm, aga nagu piltidelt näha, sobib ka minu 95 cm pikale tüdrukule pluusiks.

Seekord ei kasutanud ma mitte linast, vaid naturaalset töötlemata puuvillast kangast. Tasku õmblesin Keila triibukangast. Paar nööpi lisasin kaunistuseks. Tegelikult asub kinnis taga - kandipaelad on pikendatud selliselt, et nendega saaks taha teha väikese seose.

Käeaukudes ja kaelaaugus on puuvillane poekant. Juhendisse sai kirja nii, et käeaugukant tuleks panna enne küljeõmblusi, sest see on algajale õmblejale lihtsam ning väikeste riideesemete puhul mõnevõrra mugavam võimalus. Muidugi saab siingi kasutada hoopis vastupidist teed ehk käeaugukandid lisada pärast küljeõmblusi: selleks tuleb kandi pikkus enne täpselt välja mõõta, kandiotsad diagonaalselt kokku õmmelda ning seejärel käeavasse õmmelda.

See tuunika otsib omanikku! Kel soovi, võtke kas siin või privas ühendust! Ise soovitan kindlasti - minu piiga saab maasikatikandiga tuunikat kanda juba kolmandat suve. Väga sobilik palavateks suvepäevadeks.

Vaadates ette järgmise aasta suvesse õmblesin ka oma piigale uue tuunika. 

Seekord kasutasin taskuks kaltsukast leitud linikut - sellel oli ilus Skandinaavia-pärane tikand, mis veidike meenutab Lihula vms kohalikku käsitööd. Kuna tikandiosa oli veidi lühike, siis taskutüki allapoole lisasin mõned read sik-sak paelu.

Seekord tundus, et allaäärde sobib hoopis värviline pits.

Praegu vaatan pildilt, et ülemine osa on nii lage. Ei tea, kas peaksin sinna ka paar nööpi panema? Eks järgmine suvi otsustan - kes teab, võib-olla kannab piiga siis kaelakeesid...