Alustuseks veel natuke Prantsusmaa-juttu. Nimelt käisime ükspäev Mulhouses Automuuseumis. See jääb enam kui tunnise autosõidu kaugusele Europa pargist, suunaga lõuna poole (tegelikult tulebki arvestada veel pikema ajakuluga, sest teele jäävad mitmed ilusad külad). Kui lapsed reisil kaasas, siis soovitan sinna kindlasti minna.
Näitusel olid peamiselt Bugatti autod, vanad ja uuemadki. Aga näha oli ka teisi prantsuse limusiine ja sportautosid.
Muidugi oleks seal võimud näppimist-katsetmist võimaldavat mehhaanikat rohkem olla, aga samas oli autode väljapanek võimas.
Meie 3-12-aastased vaimustusid sellest ühtmoodi, issi ja mina ka.
Nüüd Saksamaast...
Nagu eelmises postituses minisin, ööbisime armsas saksa külakeses nimega Rust. Meie itaaliapärane hotell „Casa Rustica“ oli mõnusalt väike ja omanik abivalmis. Hommikusöök ei sisaldanud küll sooja toitu, kuid oli sellest hoolimata rikkalik. Õhtul oli samas avatud Itaalia restoran ja äge jäätisekohvik. Lõbustusparki oli vaid mõni minut jalutamist.
Kuna suurem osa rahvast tundus paiknevat lõbustuspargiga seotud suurtes hotellides, ei seganud melu külakese elu kuigivõrd. Vaid hommikul ja õhtul liikusid suured rahvamassid samades suundades.
Tegelikult on võimalik Rustis ööbimiseks leida sobiv koht ka kohapeal – majutusteenuste pakkujad ja vabade kohtade olemasolu on loetletud üles elektroonilistel tabloodel, üks neist asub ka lõbustuspargi ees.
Lõbustuspark ise on ka äge, aga tohutult väsitav. Soovitaks sinna minna lapsega, kes on vähemalt 4-aastane ja 1 meeter pikk, sest siis on kindel, et ta saab kõigile karusellidele-mägedele, kuhu soovib. Meie veidi alla meetrine mõnikord ei saanud... Ja järjekorrad huvitavamatele atraktsioonile on ka pikad – enamasti 30-45 minutised. Väikelastealal nii pikki järjekordi siiski ei olnud. Ja muinasjutu-alal saab niisama jalutada - seal meeldis Annile Rapuntsel, kes oma tornist patsi alla saatis.
Kärulapsega saab lõbustuspargis ka ilusti toimetatud – mähkimiseks-söötmiseks on palju kohti.
Peale esimest päeva pargis olime kõik nii väsinud, et otsustasime järgmisel päeval mööda Lõuna-Saksamaa mägesid sõita. Käisime Tribergis, Saksamaa suurimal kosel. See oli nii pikk, et tervenisti pildile ei mahtunudki.
Triberg on ise ka armas linnake, kus ajast-aega kellasid tehtud. Käokellad olid seal eriti popid, aga mulle meeldisid hoopis need:
Peab mainima, et Saksamaa külakesed tundusidki mulle armsamad kui Prantsuse omad. Nad olid lillelisemad, puhtamad ja madalamate majadega. Paratamatult tekkisid silme ette pildid Eestimaa mahajäätud külakestest, katkistest kirikutest ja unaruses poelobudikest. Kontrast on tohutu. Tundus kummaline, et nendes suhteliselt väikestes külades oli mitmeid saia-koogipoode, antiigipood, sisustus- ja tekstiilipoed, autopood, haljastuspood jne-jne.
Tribergist edasi teisele muinasjutumaale.
Ann ütles juba enne reisi, et tema tahab minna Saksamaal mõnda lossi. Nii otsisimegi talle ühe – printsess Kira von Preussen Stifung´i oma, Burg Hohenzollern.
Ann arvas, et õige loss peaks siiski olema roosakirju...
Lõngapoes käisin Freiburgis, poes nimega "Wolle Rödel". Sealgi oli kõrval muid asiseid poode ning poe ees kohvik, kuhu muud tegelased jäätist sööma saata. Mõned suvelõngad ja KnitPro vardad ostsin ka.
Kuum päike. Ja päevalillepõllud olid tee ääres...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar