Triibulised sokid Märdile.

Olen nüüd juba omajagu lõnga värvinud, nii taimede kui ka seentega, nii paksemat kolmekordset kui ka ka peenemat kahekordset, sekka veel natuke ülipaksu kahekordset. Ja kuna sokivarusid üle vaadates selgus, et poja ühed sokid olid eelmisel aastal "ribadeks" kantud ja neid enam parandada ei ole mõtet ning teine paar on lootusetult väikeseks jäänud, tuligi neist lõngadest üks sokikudumine ette võtta. 

Mul on ammu vasardanud peas mõte, et proovin kududa taimvärvides triibusokid, mille soonikuosa on sinine, kuid triipudes sinist ei ole. Ettekujutuses tundus hea mõte, aga kuidas reaalselt välja näeb, ei ju ette tea, eks. Muidugi, ideaalis oleks olnud hea, kui see sinine oleks ka ehe indigosinine. Aga paraku kiire otsimise peale (ega sokkidega kaua oodata ju ei saanud) ma seda õiget indigosinist ega ka sinerõikaga värvitud lõnga ei leidnud. Seega värvisin ise tavaliste villavärvidega ja sain üsna rahuldava, naturaalilähedase tulemuse.

Poisi sokkidele tegin otsa küljekahandused. Huvitav kui erinevad on inimesed ja nende jalad - mulle endale näiteks küljekahandusega sokid üldse ei sobi ja ma ei tunne ennast sellistes sokkides mugavalt. Poiss aga protesteeris järjekindlalt igasuguste "ümarate" otste vastu, kus lisaks kõigele muule ebamugavale ka "tipp keskele jääb".

Ja ma ei tea, mis probleem see meestel on, aga minu omad ei taha, et sokiots nende varbaid puudutab. Seega tuleb ots teha selline suur ja mahukas, et varbad sisse ära kaoks...

Muidu, nagu viimasel ajal tavaks: lõngad 100% villased, seekord kolmekordsed nr 8/3.
Vardad soonikus nr 2, hiljem 2,25. Silmuseid soonikus 20, säärel 18, päkal 16 (jalanumber umbes 38 ).

Rõõmustav oli aga see, et pärast fotoshuuti Märt mulle sokke tagasi ei andnud - "mis neist ikka enam kingikotti panna". Jalga jäid.