Tegelikult ongi teistele tegemine suur väljakutse, sest kui oma pere liikmed on kogu aeg käepärast, et poolikut eset selga proovida (no kui nad muidugi selle pideva proovimise välja kannatavad), siis teistega nii lihtne pole. Tuleb võtta mõõdud, kududes kasutada naiselikku vaistu (küllap teha ka mitu proovitööd) ning loota parimat. No sukkadega läheb mul lihtsamalt, sest neid olen ma juba omajagu teinud (kõiki kahjuks ei saa veel näidata
.Aga kui on huvitav töö, siis on see ju puhas lõbu! Ja kui pärast näed veel rahulolevat tellijat, siis on rõõm mõlemapoolne.
Kristina soovis endale villaseid suurte palmikutega pikki põlvikuid, mis ilusti saapa sisse ära mahuksid. Kuna palmik teeb soki nagunii pisut paksemaks ja võib saapa sees segama hakata, otsustasin kasutada üsna peenikest lõnga (kolmekordne ei tulnud üldse kõne allagi) ning mitte väga suure keeruga palmikut. Erinevad keerud kõrvuti moodustavad põlviku külgedele laiema mustri. Lisaks panin mustrisse laiad saki, mis varvasteni välja looklevad.
Lõng on loodusvalge lambavillane, pärit "headest" vanematest aegadest (ostsin ühelt toredalt "vanatädilt"). Tundus, et see lõng on õige natuke jämedam kui Jõgeva 8/2. Igal juhul oli see märgatavalt tugevama ja ühtlasema keeruga ning selle võrra loodetavasti ka vastupidavam. Ideaalne seesuguseks sukaks!!
Vardad nr 2 ja 2,25.
Silmuseid soonikus 96, sääres koguni 108.
Need põlvikud valmisid juba jaanuaris, siis kui õues oli veel alla 10 kraadi külma ning lumi maas. Tahtsin need kiiresti Kristinale üle anda, et ta jõuaks neid ka tänavusel talvel kanda ning seetõttu tegime ka fotod kiirustades - kehva ülipilves ilma ja hirmsa külmaga.
Fotodel on põlvikud veel minu jalas. Aga vaatasin üle ja veendusin, et Kristinale sobisid need veel paremini
Teistele tegemises on üks hea moment veel - nimelt selle ühise joone avastamine. Tore on tunda, et meid miski seob - olgu see siis armastus naturaalse materjali või etnograafilise mustri vastu, stiil või värvieelistus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar