Juba rohkem kui 15 aastat tagasi kudusin endale palmikutega heleoranži suvise kardigani. Kandsin seda üsna mitu suve, kuni see jäi kappi seisma. Paar aastat tagasi võtsin kampsiku uuesti välja ja kandsin vahest harva kodus. Mõtlesin isegi ära visata, sest tundsin ennast selles kehvasti ja kapis võttis ta ka palju ruumi.
Mis siis valesti oli?
* Varrukad olid vanamoodsalt avarad – kaenla alla oleksin võinud meloni peita.
* Liiga lühike üldpikkus – mulle tundus seda kandes, et mu ülakeha on justkui lühemaks jäänud. Kuna palmikute vahel on soonikkude, siis olin omal ajal otsustanud, et alläärde ma soonikut ei tee ning selle võrra tegin lühemad esi-ja tagatükid. Ehk - hoidsin materjali kokku.
* Nööbid ei käinud mugavalt ja „esiliist“ ei hoidnud hästi – nagu mainitud, oli mul lõnga napilt käes, mistõttu ma soonikulist esiliistu ka ei teinud. Heegeldasid hoopis esitüki ääred üle ja nii said sinna ka (jäigad) nööbiaasad.
Kahjuks ma „enne“ fotot ei teinud.... Aga nüüd on see kardigan selline:
Muutmist alustasin varrukatest. Nimelt harutasin need üles, samuti esiliistu.
Esitükid ja tagatükk jäid just nii nagu olid.
Kõik uued osad kudusin soonikkoes: kolmveerandid varrukad (parajalt kitsad), võimalikult laia allääre ja lihtsa esiliistu.
Eriti meeldivad mulle need soonikvarrukad. Seda isegi hoolimata sellest, et nii suures koguses soonikkudet oli tõeliselt tüütu teha. Aga enne selle otsuse tegemist ma ju sellele ei mõelnud... Ma kartsin hoopis, et harutatud lõngast ei jää palmikud piisavalt ilusad ja ühtlased. Ja soonikvarrukas on väga mugav.
Lõng on mingi merseeritud puuvillane, mis sarnaneb Madame Tricote Camilla 6/4-ga.
Vardad pidid olema vanasti nr 2,5 (sest teisi kampsunivardaid mul tol ajal polnudki). Nüüd soonikute jaoks kasutasin nr 3.
Lõngakulu kokku 525 grammi.
Palmikumustrid on pärit 1994. aasta kudumisajakirjadest (olid sellised väikesed võõrkeelsed ajakirjad, vist Sabrina oli nimi...).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar