Ma näitan täna üht kudumit, mida tänaseks enam olemas ei ole. Harutasin ta lihtsalt üles. Ja üldse mitte sellepärast, et see pluus mulle ei oleks meeldinud. Meeldis väga, aga see oli mulle kitsas. Kusjuures vaatan, et fotodelt polegi näha, kuivõrd hull see seis oli, aga tõesti, oli kohe ebameeldivalt kitsas!! Ma ei tundnud ennast selles hästi.
Oleksin ju võinud pluusi laiemaks kududa, aga ei viitsinud - no kuna pluus oli kootud ülevalt alla, oleksin ma pidanud harutama alt kuni ripskoeni (kaeluseni) ning siis kõik uuesti kuduma. Kõike samamoodi. Igavat parempidist kude. Vot polnud isu.
Selle asja seedimise ja harutamise ajaga tulid juba uued ideed. Ja tegelikult on uus pluus kah juba valmis (teinekord näitan)...
Aga miks ma seda pluusi siin siis üldse näitan? Ma tahtsin enda jaoks fikseerida selle kaeluse. See meeldib mulle ning kui ma ehk kunagi hiljem tahan midagi sellist teha, siis on hea vaadata, et milline see kosena-langev-krae (waterfall collar) siis välja näeb (kui seda ripsilisena teha).
Laias laastus on krae (ja muu konstruktsioon) tehtud Anna õpetuse järgi. Selle leiab näiteks
Ravelry´st või Mustrimaailmast. Sealsed näited on aga enamasti sellised, kus krae läheb rulli. Ma ei tahtnud rullkraed. Seepärast proovisin laia ripskudet. Ja tulemus meeldis mulle!
Lõng Katia Linen (53% puuvilla, 47% lina; 112m/50g), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi. Imeline lõng, mida on hea kududa ning mis pea-aegu iga mustriga hoiab hästi. Ainus viga on selle lõnga raskus, mistõttu väga suureks kudumiks ta minu arvates ei sobiks...
Vardad nr 3,25.
No kisub ju rinnust... ja muudab selle, mis mul niigi väikesed on, üsna olematuks...
Aga ringsall on aus - selle õmblesin imelisest täissiidist. Jah, sel sügisel pole sellega küll midagi teha - tuleb kohe karvamüts ja paks sall välja otsida.
Ilusat sügist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar