Must-valge.

Kui kuskil oleks grupp "vanade mõttetute lõngade (just lõngade ja mitte lõngajääkide) hävitamine", siis oleks mul viimane aeg sellega liituda. Sest üht-teist kasutut on veel jäänud, kuid õnneks enamus on oma koha juba leidnud.

Seekord läksid jälle loosi Madame Tricote Angora lõngad - must ja valge. 

Kudusin ülevalt-alla ilma õmblusteta (ilma lõiketa, ilma juhenditeta... kasutasin mõningast matemaatikat ja loogikat).

Eelkõige tahtsin proovida kahte asja:
1. lühendatud ridadega pikendatud seljaosa,
2. lühendatud ridadega rinnakumeruse kujundamist.
Triibud näitavad, kuidas ma selle lahendasin - oleks ühevärviline kudum, siis ei saaks midagi aru...

Pean mainima, esitükil oleksin pidanud lühendatud ridadega alustama veidike ülevalt poolt, nii umbes pärast esimest triipu. Praegu jäävad lühendatud read (st need katkenud valged triibud) veidi madalale (pea-aegu rinna alla) - ma ei arvestanud, et viimistlemisjärgselt venib kudum nii palju pikemaks...

Muidugi, nii lõdva (kerge, suuresilmuselise) kudumi puhul ei ole rinnakumeruse temaatika õnneks eriti aktuaalne, sest kudum langeb igal juhul hästi, ning seetõttu ma esiosaga eriti ei pingutanud. 

Ülaosasse pikkisin suuri musti litreid.

Tagaosal lähevad lühendatud read iga kord pikemaks...

Oluline oli ka, et rea-vahetust ei jääks külgedel näha. Ja nii ongi, et mõlemad küljed on ühesugused - triibud ei katke.

Pärast pildistamist avastasin, et käed on fotodel liiga kõrgel, et esi- ja seljaosa vahelisest erinevusest aimu saada. Tegelikult on pikkuste vahe pea-aegu 15 cm.

Lõng: Madame Tricote, Angora (40% angoorat, 60% akrüüli; 100g/500m), mida kulus kokku 130 grammi.
Vardad: põhiosa nr 6, soonikud nr 4.

Jaa, hullult mugav rõiva-tükk tuli!