Pune, pesto, ciabatta ja leivakott.

Mu aias on üsna kehvapoolne muld ning seda kuiva saviliiva on kõigest 20-30 cm jagu. Mullakihi all on paekiht. Uskumatu, et kõik puud ja põõsad on siin ilma suurema vaevata kasvama läinud (ma ei ole ühtegi neist selle 10 aasta jooksul eriliselt poputanud ja kastnud olen neid enamasti vaid istutamise ajal). Küll olen neid ümber istutanud - nii mõndagi koguni 2-3-4 korda. Ja kuigi see ümberpaigutamise tuhin on mul tulnud ootamatult keset kõige kuumemat suveaega ning nii mõnigi kord on need põõsad pidanud pärast väljajuurimist peenraserval mitu päeva päikest võtma, siis sellest hoolimata on nad minusuguse välja kannatanud...
Seega, nad õitsevad-kasvavad... ja viljapuud-põõsad isegi viljuvad. Vahva!

Väiksemate taimedega on natuke kehvemini. Paljud ei suuda seda kuivust, vähest päikest (suurem osa lillepeenardest on majade varjus) ja tigusid välja kannatada, mistõttu nad kiratsevad või surevad hoopiski. On aga paar taime, kes külvavad siin end igale poole - lavendel ja pune.

Just pune pärast hakkasin ma kunagi tegema pestot. Ja-jaa, punepestot! 

Punelehed on maikuus veel värsked ja pehmed - pesto tuleb eriti õrn.

Täpset retsepti mul anda ei ole. Teen tunde järgi.

Purustamisele lähevad punelehed, küüslauk, oliivõli, mandlijahu (või seesamiseemned või piiniaseemned või muu meelepärane pähkli- või seemnepuru), riivitud parmesanijuust ja õige veidi soola. Vahest panen veidi basiilikut ka.  

Praegu, kevadel on hea asendada küüslauk karulauguga. Siis võtan 2/3 punelehti ja 1/3 karulauku, nii tuleb üsna mahe pesto. 

Ja kui on pestot, siis kulub ära ka paar ciabattat. No seda ma ei olnudki varem küpsetanud - eile esimest korda. Aga leivakoti õmblesin küll juba talvel. Mul oli seda juba ammu vaja. Eelkõige leiva jaoks.

Mõnus ereroheline saiakate. 

Ma ei saa aru, kuidas need toidublogija ja- fotograafid küll oma tööd teevad... 
Pildistamise ajal ma kogu aeg mõtlen, et millal ma selle tükikese nüüd pintslisse panen...

 Motiivi heegeldasin ühe vana pitsitüki järgi.
Heegelnõel nr 1,1.