Perega reisil, 2.

Üks meeldejäävamaid kohti meie Kagu-Eesti reisil oli Vastseliina Piiskopilinnus ja Neuhauseni kõrtsimaja. Tuleb jälle mainida, et sinna külastuskeskusesse on leitud fantastiline inimene, keda nii giidina kui teenindajana oli täpselt nii palju kui vaja. On tore, kui keegi oskab rääkida nõnda hästi, et huvitav on nii suurel ja väikesel... ning tekitab põnevust.

Kuigi linnusest ei ole just palju säilinud, on vaatamist ja ronimist piisavalt. 

Vastseliina linnuse ehitamist alustati 1342. aastal. Oluline oli see rajada Vana–Liivimaa ja Pihkvamaa piirile, sest Liivimaa ordumeistri suhted olid Pihkvaga teravaks läinud. Linnuses olla elanud rüütel-mungad, kes valvanud piiri. Naisi seal ei olnud.

1379. aastal nimetati Vastseliina tugevaimaks ja kindlustatuimaks linnuseks tervel kodumaal!  Selleks ajaks oli koht tuntust kogunud ka pühapaigana. 

Linnus hävitati Põhjasõja (1700–1721) alguses Peeter I vägede poolt. Kusjuures mõni aasta varem oli Peeter I ka ise külalisena linnuses viibinud, kuid ei jäänud siinse napi söögi, st kehva vastuvõtuga üldse rahule.

Vahepeal seisis linnus pea-aegu 300 aastat varemetes. 1990–ndate aastate lõpul, pärast Eesti taasiseseisvumist, alustati linnuse puhastamist võsast. 2007. aastal avati külastajatele kirdetorn ning 2011. aastal kõrtsihoonesse rajatud külastuskeskus. Viimases asub keskaja muuseum, gruppidele on võimalik tellida keskaja toite ja käsitöökursusi. 

Ma kardan meeletult kõrgust, aga ega minagi saanud lastest kehvem olla ja nii me koos sinna kirdetorni ronisime.

Kirdetorni on rajatud vaateplatvorm. Vaade otse alla - mina sealt alla vaadata ei julgenud - foto tegi abikaasa.

Külastuskeskuses saab selga proovida keskaegseid rõivad, meisterdada mesilasvahast küünlaid ja muudki huvitavat. Näiteks on seal vanade piinamisvahendite näitus ja ülevaade vanadest uskumustest - mina neid ei vaadanud-lugenud, sest kartsin ebameeldivaid unenägusid. 

Meil ei olnud kuhugi kiiret ning nii me jõudsime ehitada  oma linnuse koos kõigi nelja torni ja palvemajaga.

 Suuremad poisid mängisid malet. 

Annile piisas kaunist pärjast, et end printsessina tunda. Ats on soomusrüüs.

Keskaja köök - ahi on uus, kuid tehtud ühe vana leiu järgi.

Mulle lihtsalt meeldis seesugune vaatepilt.

Külastuskeskuse teisel korrusel on seintel pikk "jutuvaip", mida tikivad (lugu ju läheb ikka edasi, eks) kohalikud käsitöölembesed naised.

Jutuvaip (piirkonna lugu ja legende tutvustav käsitöövaip).

 Jutuvaiba autorid.

Samal päeval sõitsime Vastseliinast veidi lõuna poole - Nopri Talumeiereisse. Olime kuulnud, et kuskil sealkandis, Misso vallas pidi asuma ka Tsiistre teemaja. Pidavat seal pakutama maitsvat toitu, mis on tehtud värskest, kohalikust toorainest. Seal sõimegi lõunat. Soovitan teilegi (oleks lähemal, käiksin isegi tihedamat)! Neil on FB leht ka, kus menüül saab silma peal hoida.

NB! Teemaja on esmaspäeviti ja teisipäeviti kinni. 

Senikaua kui me toitu ootasime, mängisid lapsed täringumängu "Tsirkus". 

Nopris meil vedas: pidime võtma ühe suurema grupi sappa ning niimoodi meierei ruumidesse ekskursioonile minema. Paraku jäi see Tartu-grupp kokkulepitust üle tunni hiljaks ning nii viis Nopri peremees Tiit meid privaat-tuurile. Mässisime kõik endid valgetesse kitlitesse-mütsidesse-sussidesse ning nägime ära suured kohupiima- ja jogurtipütid ning šokolaaditükikestega kohupiimakreemi pakendamise :) Muide, kohupiima sisse pannakse ehtsat šokolaadi, mitte selle-sarnast toodet (ja ei mingeid trans-rasvhappeid).

Muide, Annile kohe üldse ei sobinud sealne lämbe-kirbe lõhn - mõne minutiga olid tal silmad punased. Samas mina ei saanud midagi aru, lihtsalt pisut liiga soojad ruumid olid...

Käisime veel talupoes, lüpsilaudas ning vasikalaudas. 

Linnatüdrukule laudalõhn ka ei sobinud - talle meeldisid hoopis kanad.

See vasikas oli veel päris pisike. Kui näpust või rõivastest kinni sai, siis lutsutas mõnuga:)

NB! Ostke talukaupa - ainult nii saavad väiketootjad ellu jääda!