Perereisi võib lugeda õnnestunuks, kui...

1. Kohtud toredate, positiivsete inimestega.

2. Ei teki suuremaid omavahelisi tülisid.

3. Igaüks õpib midagi uut või vähemalt saab midagi uut/värskendavat teada.

4. Kõik läheb pea-aegu plaanipäraselt, st täpselt nii aeglaselt ja mõnuga kui vähegi võimalik, kiirustamata, aga sellest hoolimata on õhtuks kõik lapsed ikkagi meeldivalt väsinud ja uinuvad ilma suurema mürglita.

Ja suu olgu muidugi iga päev kõrvuni. Kõigil. Vähemalt korra.

Ja kõik peavad terveks jääma. See on elementaarne.

Aga ilm - see olgu nagu on... Pea-asi, et päris raju ei oleks.

Meil läks õnneks. Käisime perega Kagu-Eestis.

Alustuseks muidugi Piusa liivakoobastes. 

Oleme poistega Piusal käinud siis, kui nad veel üsna väikesed olid. Esimesel korral oli üks poistest veidi üle aasta vana ning siis saime sügavale koobastesse sisse, nii kaugele kui ise tahtsime... see oli üle 10 aasta tagasi. 

Nüüd on igal pool tõkked ees ning suurem osa koopa-avasid üldse kinni plommitud. Koopaid saab vaadata spetsiaalselt vaateplatvormilt, kuhu pääseb vaid koos giidiga. Ja vaatama tasub minna.

Ahjaa, enne koopa-ekskursiooni näidatakse Piusa Koobaste Külastuskeskuses dok.filmi nahkhiirtest. Ausalt, pisut niru film oli... lootsin sisukamat, just teksti osas.

Mõte, et koopad võivad sisse variseda, ajasid Annile ikkagi hirmu peale. 
Ja liiv oli ka alatasa crocside sees :)

Kõik minu omad... (kõige suurem poeg aga teenib hoopis aega)

Koobastiku kõrval asuv liivakarjäär on nii suur ja vahva, et ajab käsi laiutama ja paneb mõtlema. 

Kui me esimesel korral siin käisime, siis oli me väike poeg (tookord veidi üle aastane) sellest nii lummatud???, et justkui palverändur ta seal kummardus ja suudles seda Piusa liiva, ikka mitu-mitu korda. Vahepeal astus jäle mõne sammu ja siis jälle suudles. 

Ega´s nüüd suurena ta sellest enam midagi mäletanud, aga meil on see kõik ilusti videosse võetud :)

Ja nii rullisidki kaks nooremat ennast liivamäest alla.

No ausalt, ma olen üsna lahke ema. Kui ikka lapsed tahavad lõbutseda, siis nad peavad seda ka saama. Ei hooli me liivastest riietest ega juustest - need saab ju varem või hiljem puhtaks pesta. Mõni väike muhk pole ka midagi hullu. Elu on fun!

Päike paistis!

Koobastikust läheb matkarada läbi metsa savikotta. Sel teel võib kohata rohkelt mustikaid. Need maitsevad hää.

Need on Anni käed. Tavaliselt mul mustikal käies ju fotokat kaasas ei ole. 

Selle pildi tegi abikaasa. Ikka matkarajal. Kahju, et makro-objektiivi kaasas ei olnud...

Piusalt läksime Seto Talumuuseumi, Värskasse. Mulle meeldis, et muuseumitädi ei tegelenud vaid pileti ja nänni müügiga, vaid jõudis iga külastajaga ka pikemalt vestelda ning setode elu-olu tutvustada. 

 Muuseumist veidike kohalikku vanemat käsitööd ka...

Meeste kampsun.

See pitsiga on vist põll?

Muuseumi kõrval, Seto Tsäimajas saab süüa maitsvat lõunat (menüü on setokeelne) ja osta jäätist. 

Meie lõpetasime päeva Tsätski nulgas (Värska vallas), Vana Jüri Seebikojas. Kuigi poes toimetas tore perenaine, siis tegelikult teeb selles talus seepi hoopis peremees Silver. Seebid on neil vahvate nimedega, näiteks eelmise aasta popim oli "Rahapesu seep". Aga on ka "Kiusupunni seep" ja "KamaSutra Koospesu seep". Meie ostsime "Piusa Liivaseebi" (lõhnab mündiselt) ja "Maarja seebi" (lõhnab romantiliselt).

Muide, selleks, et Värskast seebikotta jõuda, tuleb korraks ka Venemaalt läbi sõita - tee läheb lihtsalt sealtpoolt piiri või õigemini teeb piir ühe sügavama nõksu üle tee.

Ja muidu oli täpselt nii, et...

Siin ei ole pangaautomaati.

Ega bensiiniautomaati.

Pole ühtki poodi.

Miski pole linna moodi...

Küll oli igal külal oma rand

ja igal talul oma tiik,

seega oli, kuhu joosta... ujuma.

Saada pruuniks? Võib-olla esimeseks augustiks...

Siis on Seto Kuningriigi päev.