Minu jaoks algas selle kampsuni lugu juba eelmise aasta kevadel. Alguses ühepoolselt.
Nimelt ühel laisal pühapäevahommikul lugesin ma voodis traditsioonilist nädalalehte. Olin oma tegevust pea-aegu juba lõpetamas (sest viis näljast ootasid oma igapühapäevaseid pannkooke), kui silm jäi peatuma Areeni artiklil. See rääkis eesti tüdrukust Robertast, kes töötab Pariisis, kuulsas Balmaini moemajas. Esiti lugesin üsna pealiskaudselt - kiire oli ju... ja ausalt öeldes oli see moemaja-nimi mulle täiesti võõras. Kuid artikkel oli veenev ning mu vaimustus ja huvi (ja võimalik, et ka kadedus kasvas), nii et hiljem uurisin põhjalikult, mis frukt see Balmain on ning mihukesi rõivaid ta teeb. Mäletan, et märkisin veel abikaasale, et "mõtle, kui lahe... töötada kuskil vinges moemekas... aga kui palju energiat see võtaks ning laste kõrvalt poleks see iialgi võimalik, eks" (uskuge, tavaliselt ma temaga ajalehe-artiklites loetud naiste-teemade üle ei arutle).
Ja siis, pool aastat hiljem, ühel pimedal talvepäeval märkasin Facebookis teadet, kus seesama Roberta Einer otsis kudujaid, kes teeksid tema kavandite järgi paar kampsunit. Nimelt oli Roberta Inglismaal lõpetamas kooli (University of Westminster) ning need kampsunid pidid saama osaks tema lõpukollektsioonist. Pärast väikest mõtlemist saatsin talle sõnumi... Mu enda tunded käisid äärmusest äärmuseni - kord mõtlesin hirmuga, et äkki on kavandid nii keerulised, et ma ei saa hakkama; teine kord jälle kartsin, et ehk on töö nii igav, et mul kaob motivatsioon...
Ja siis ma unustasin selle teema, kuni nädalapäevad hiljem tuli vastus. Koos kavanditega.
Jaa, kavandid olid üsna keerulised - omanäolised, huvitavad, üldsegi mitte klassikalised, samas rikkalike detailide ja mustritega. Lisaks soovis Roberta rohket 3D-efekti ning erinevaid tekstuure-tasapindasid, mida kuduja ise pidi katsetama-välja pakkuma.
Kuigi see kõik kokku kõlas pea uskumatult, tekkis mul kohe mingi tunnetus või äratundmine... juba fantaseerisin, kuidas kampsuneid tehniliselt kududa ning milliseid koekirju kasutada. Nii julgesingi väljakutse vastu võtta.
Ja mõni päev hiljem valisime juba lõngad välja. Range värvikaardi järgi lõnga valimine on keeruline, eriti kui seda teha e-poest. Lõngavärvi tegelik intensiivsus ja sobivus selgub alles siis, kui seda reaalselt näed ning teiste värvidega kõrvutad. Kogemus ütleb, et mõnikord tuleb proovitööks kududa paras tükk, et aru saada, kuidas värvid teineteise suhtes mõjuvad. Lisaks tunduvad talvel üldse kõik värvid teistmoodi kui suvel...
Seekord juhtus nii, et Londonist, e-poest tulnud helesinine värv oli liiga hall ning ma lubasin siin kohapeal sobivama otsida. See osutus aga raskemaks, kui ma olin arvanud. Esimesena ostetud lõng tundus eraldi üsna mõnus helesinine, kuid proovitööd kududes oli näha, et ka see jääb lahjaks ja halliks. Uute otsingute tulemusena sain helesinise, mis teiste kõrval oli pigem liiga tume, ning peenike rohekas-sinine, mis tooni poolest oleks küll sobinud, kuid kampsuni üldmulje oleks veidi muutunud. Appi! Vot sel hetkel mõtlesin esimest korda, et küll oleks hea kui disainer oleks kõrval ning ütleks, et "võtame selle värvi ja teeme niiii". Aga pidin ise hakkama saama... Tegin erinevates lõngakombinatsioonides vähemalt 6-7 tööproovi. Võimalikult õige helesinise saamiseks võtsin kaks erinevat lõnga kokku.
Märtsi keskpaigaks olid olemas kõik lõngad ja mõõdud. Alustasin kampsuni kudumist. Ülevalt alla, ringselt. Kolm korda. Esimene kord sai liiga suur, teine kord tuli liiga sakiline (kampsuni rinnal jooksvad sakid mõjutasid liiga palju kaelust ja õlgasid, mistõttu tekkisid sinna ebavajalikud kumerused). Ja kui pool (naba)kampsunit oli valmis, siis selgus, et kogu muster ei taha ära mahtuda (raske, kuid õhuline kude venis üsna palju) - tuli ülemist osa veidi vähendada. Kõige selle valguses oli Roberta ise väga motiveeriv ja innustav - oli meeldiv temaga koostööd teha.
Kogu kampsun on kootud nii, et kaks lõnga jooksevad korraga vardale - nii sai piisavalt paks. Samal ajal oli kogu alumise osa kudumisel mustris 3 värvi. Teate, kuidas on kolmevärvilist kirjamustrit kududa... Jube! Aga kui korraga jookseb varrastele lõnga kuuest kerakesest - topeltjube! Ja aeglane. Võin vaid rõõmustada, et ma seda kolmevärvilist mustriosa kordagi harutama ei pidanud... Ja lõngajooksude pärast ma ka väga muretsema ei pidanud - need võisid jääda pingule, et oleks mahulisem, reljeefsem.
Aprilli keskpaigaks oli kampsun valmis.
Muide, enne lõppu sain veel kiruda, et olen liiga tarmukas ja põhjalik lõngaotste peitja :)
Mulle meeldib, kuidas Roberta asju näeb ja suudab need toimima panna. Mul jäi lõpus lõnga puudu - roosa ja briljantroheline said täiesti otsa ning varrukad jäid liiga lühikesed. Just sooniku jagu oleks olnud vaja juurde kududa. Mulle endale tundus, et järelejäänud rohuroheline oli liiga intensiivne, et sellest varrukaotsad teha. Samas polnud meil enam aega, et uusi lõngasid tellida. Saatsin kampsuni ära. Aga Roberta märkas, et sinna sobib hoopis helesinine - ma ise ei tulnud selle pealegi, sest varrukates ju helesinist ei olnud.
Ja nagu näha, siis moešõul kasutas ta kampsunit hoopis pahupidi. Julge lahendus!
Ja kõik need paelad, litrid ja narmad, mis hiljem kampsunile peale said. Vau!!
Tulemuseks on lõbusalt vahukommine ja parajalt barbilik soe kampsun, mis meenutab mulle 80-90.ndaid (vaata näiteks sarja ENSV). Kududes mõtlesin, et ma justkui oleksin midagi sellist juba varem teinud või vähemalt kandnud. Täielik nostalgia! Retro! Mu viiene tütar oli ka väga rahul - ütles, et temalgi võiks selliste värvidega kampsun olla. Aga abikaasa arvas, et mood on kummaline :)
Aitäh, Roberta, selle võimaluse eest! On väga uhke tunne oma kootud kampsunit Sinu moešõul ja Vogue lehel näha.
Vaata ka:
www.facebook.com/RobertaEinerDesign
www.robertaeiner.com/
www.vogue.co.uk/fashion/autumn-winter-2015/ready-to-wear/westminster-university/full-length-photos/gallery/1404055
buduaar.ee/Article/article/fresita-blogi-calling-all-girls
Muide, Roberta otsib oma uue kollektsiooni jaoks jälle kudujaid. Vaata FB-s käsitöö-gruppidesse.
Nimelt ühel laisal pühapäevahommikul lugesin ma voodis traditsioonilist nädalalehte. Olin oma tegevust pea-aegu juba lõpetamas (sest viis näljast ootasid oma igapühapäevaseid pannkooke), kui silm jäi peatuma Areeni artiklil. See rääkis eesti tüdrukust Robertast, kes töötab Pariisis, kuulsas Balmaini moemajas. Esiti lugesin üsna pealiskaudselt - kiire oli ju... ja ausalt öeldes oli see moemaja-nimi mulle täiesti võõras. Kuid artikkel oli veenev ning mu vaimustus ja huvi (ja võimalik, et ka kadedus kasvas), nii et hiljem uurisin põhjalikult, mis frukt see Balmain on ning mihukesi rõivaid ta teeb. Mäletan, et märkisin veel abikaasale, et "mõtle, kui lahe... töötada kuskil vinges moemekas... aga kui palju energiat see võtaks ning laste kõrvalt poleks see iialgi võimalik, eks" (uskuge, tavaliselt ma temaga ajalehe-artiklites loetud naiste-teemade üle ei arutle).
Ja siis, pool aastat hiljem, ühel pimedal talvepäeval märkasin Facebookis teadet, kus seesama Roberta Einer otsis kudujaid, kes teeksid tema kavandite järgi paar kampsunit. Nimelt oli Roberta Inglismaal lõpetamas kooli (University of Westminster) ning need kampsunid pidid saama osaks tema lõpukollektsioonist. Pärast väikest mõtlemist saatsin talle sõnumi... Mu enda tunded käisid äärmusest äärmuseni - kord mõtlesin hirmuga, et äkki on kavandid nii keerulised, et ma ei saa hakkama; teine kord jälle kartsin, et ehk on töö nii igav, et mul kaob motivatsioon...
Ja siis ma unustasin selle teema, kuni nädalapäevad hiljem tuli vastus. Koos kavanditega.
Jaa, kavandid olid üsna keerulised - omanäolised, huvitavad, üldsegi mitte klassikalised, samas rikkalike detailide ja mustritega. Lisaks soovis Roberta rohket 3D-efekti ning erinevaid tekstuure-tasapindasid, mida kuduja ise pidi katsetama-välja pakkuma.
Kuigi see kõik kokku kõlas pea uskumatult, tekkis mul kohe mingi tunnetus või äratundmine... juba fantaseerisin, kuidas kampsuneid tehniliselt kududa ning milliseid koekirju kasutada. Nii julgesingi väljakutse vastu võtta.
Ja mõni päev hiljem valisime juba lõngad välja. Range värvikaardi järgi lõnga valimine on keeruline, eriti kui seda teha e-poest. Lõngavärvi tegelik intensiivsus ja sobivus selgub alles siis, kui seda reaalselt näed ning teiste värvidega kõrvutad. Kogemus ütleb, et mõnikord tuleb proovitööks kududa paras tükk, et aru saada, kuidas värvid teineteise suhtes mõjuvad. Lisaks tunduvad talvel üldse kõik värvid teistmoodi kui suvel...
Seekord juhtus nii, et Londonist, e-poest tulnud helesinine värv oli liiga hall ning ma lubasin siin kohapeal sobivama otsida. See osutus aga raskemaks, kui ma olin arvanud. Esimesena ostetud lõng tundus eraldi üsna mõnus helesinine, kuid proovitööd kududes oli näha, et ka see jääb lahjaks ja halliks. Uute otsingute tulemusena sain helesinise, mis teiste kõrval oli pigem liiga tume, ning peenike rohekas-sinine, mis tooni poolest oleks küll sobinud, kuid kampsuni üldmulje oleks veidi muutunud. Appi! Vot sel hetkel mõtlesin esimest korda, et küll oleks hea kui disainer oleks kõrval ning ütleks, et "võtame selle värvi ja teeme niiii". Aga pidin ise hakkama saama... Tegin erinevates lõngakombinatsioonides vähemalt 6-7 tööproovi. Võimalikult õige helesinise saamiseks võtsin kaks erinevat lõnga kokku.
 |
| Ühel tööproovil katsetasin helesinistele peenvillase lõngaga kergema rohelise varjundi lisamist... |
Märtsi keskpaigaks olid olemas kõik lõngad ja mõõdud. Alustasin kampsuni kudumist. Ülevalt alla, ringselt. Kolm korda. Esimene kord sai liiga suur, teine kord tuli liiga sakiline (kampsuni rinnal jooksvad sakid mõjutasid liiga palju kaelust ja õlgasid, mistõttu tekkisid sinna ebavajalikud kumerused). Ja kui pool (naba)kampsunit oli valmis, siis selgus, et kogu muster ei taha ära mahtuda (raske, kuid õhuline kude venis üsna palju) - tuli ülemist osa veidi vähendada. Kõige selle valguses oli Roberta ise väga motiveeriv ja innustav - oli meeldiv temaga koostööd teha.
Kogu kampsun on kootud nii, et kaks lõnga jooksevad korraga vardale - nii sai piisavalt paks. Samal ajal oli kogu alumise osa kudumisel mustris 3 värvi. Teate, kuidas on kolmevärvilist kirjamustrit kududa... Jube! Aga kui korraga jookseb varrastele lõnga kuuest kerakesest - topeltjube! Ja aeglane. Võin vaid rõõmustada, et ma seda kolmevärvilist mustriosa kordagi harutama ei pidanud... Ja lõngajooksude pärast ma ka väga muretsema ei pidanud - need võisid jääda pingule, et oleks mahulisem, reljeefsem.
Aprilli keskpaigaks oli kampsun valmis.
Muide, enne lõppu sain veel kiruda, et olen liiga tarmukas ja põhjalik lõngaotste peitja :)
 |
| Kampsun ilma suuremate lisanditeta. (Selle ja kõik järgmised fotod saatis mulle Roberta.) |
Ja nagu näha, siis moešõul kasutas ta kampsunit hoopis pahupidi. Julge lahendus!
Ja kõik need paelad, litrid ja narmad, mis hiljem kampsunile peale said. Vau!!
Tulemuseks on lõbusalt vahukommine ja parajalt barbilik soe kampsun, mis meenutab mulle 80-90.ndaid (vaata näiteks sarja ENSV). Kududes mõtlesin, et ma justkui oleksin midagi sellist juba varem teinud või vähemalt kandnud. Täielik nostalgia! Retro! Mu viiene tütar oli ka väga rahul - ütles, et temalgi võiks selliste värvidega kampsun olla. Aga abikaasa arvas, et mood on kummaline :)
Aitäh, Roberta, selle võimaluse eest! On väga uhke tunne oma kootud kampsunit Sinu moešõul ja Vogue lehel näha.
Vaata ka:
www.facebook.com/RobertaEinerDesign
www.robertaeiner.com/
www.vogue.co.uk/fashion/autumn-winter-2015/ready-to-wear/westminster-university/full-length-photos/gallery/1404055
buduaar.ee/Article/article/fresita-blogi-calling-all-girls
 |
| Mulle meeldib kleit, mis on keskmise tüdruku seljas. |
Muide, Roberta otsib oma uue kollektsiooni jaoks jälle kudujaid. Vaata FB-s käsitöö-gruppidesse.
Väga lahe ja kindlasti võimas kogemus! Oled julge tüdruk! :D
VastaKustutaEhh, ma vaagisin samuti talle kudumist, aga ... olen vist liiga rahvuslikult lainel:)
VastaKustutaVäga põnev koostöö ja tulemus on huvitav, pigem väike kunstiteos kui kampsun!
VastaKustutaVau, vägev :) Põnev lugeda töö käigust.
VastaKustutaSa said väga põneva kogemuse. Imetlen Su julgust ja pealehakkamist. tumevalge
VastaKustutaAitäh! See oli tõesti huvitav kogemus. Soovitan teil võimalusel ennast samuti proovile panna... peab olema veidi julgust ja otsustavust, avaramat ja vabamat silmavaadet ning muidugi aega! Kudumiseni!
VastaKustuta