Perega reisil 3, viimane päev.

Näib, et kui kohe kõike kirja ei pane, siis 5-6 päeva hiljem on juba sassis, mis päeval kuskil käidud sai. Aga ega see polegi tähtis...

Vaadates fotode kuupäevi selgus, et eelmise päeva õhtul jõudsime me veel kahes kohas käia - Suurel Munamäel ja Vastseliina kirikus. No ma ise olen Munamäe tornis juba niimitu korda käinud, et mul on raske sealt midagi uut ja unistamatut leida... arvestades asjaolu, et ma tunnen seal vaatetorni tipus end kohutavalt halvasti. See hirm, mis mind kõrgustes valdab, on nii tugev, et halvab igasuguse adekvaatse mõtlemisvõime. Mu keha tõmbub krampi, sisemuses hakkab keerama ning mu ainus mõte on kiiremas korras alla jõuda... Enne põgenemist tegin ühe foto Annist ja issist. 

Suure Munamäe vaatetorni treppidel oli väike näitus - maalid ja vabaheeldatud pildid. Kahjuks ei leidnud ma kuskilt, et oleks märgitud nende autoreid. Võimalik, et see info oli torni all piletimüügikohas, kuid kuna seal sehmisid suuremad rahvamassid, siis ei hakanud silma...

Õhtul hakkasime juba oma ööbimiskohta minema, kui märkasime, et teele jääva Vastseliina kiriku uksed on lahti. Meile kirikud meeldivad... kui vaiksed ja huvitavad, oma loo ja hingega kohad. Olgu reis kuhutahes (Pariisi või Nustakule), kui võimalus avaneb, siis astume mõnest läbi . Nii ei saanud me ka seekord jätta juhust kasutamata... 

Kirikus selgus, et seal toimub orelikontsert. Kriisade nimelise orelifestivali raames esines Dina Ikhina Venemaalt (kes on mitmete suurte rahvusvaheliste konkursside laureaat).  Paraku oli algamas just viimane lugu, aga küllap Ann polekski kogu kontserti suutnud kuulata (sest orel on teatavasti üsna võimsa heliga...). Küll aga saime me pärast kontserti võimaluse vaadata kohalikku orelit ja ronida kellatorni.

Müstilised oreliviled oma suursuguse heliga.

All vasakul on luuk, kust tornikellade juurde ronisime.

Jälle kõrgused! Ega üles ronida ma ei karda. Lihtsalt üleval olla ja alla tulla on hirmus.
Ja nagu näha, siis Annil ka.

Rääkides meie viimasest reisipäevast, siis see algas sellega, et külastasime ühte vahvat naist Meremäel, Pärapõrgu talus. Sõime tema imelist Britta-kooki, rääkisime taluelust ja muidugi käsitööst. Pärast seda käisime Maanteemuuseumis, Taevaskojas ja Kuklaste kuningriigis. 

Maantemuuseumis ei olnud me varem käinud. See oli suurem ja mitmekülgsem kui ma arvasin (koduleht on neil veidi imelik - võiks olla ülevaatlikuma. Praegu ei saa üldse aru, kuhu vajutada... ja mis seal muuseumis ikka üldse toimub). Muidugi sai muuseumis vaadata vanu autosid, lugeda autode ajalugu, kuulata-vaadata vanu jutte ja dok.filme autodest, sillaehitusest vms. Lastele meeldis sõita elektriautodega, huvitavate jalgratastega ja vanade pedaali-autodega, käia lavka-autos poes. Soovitan lastele vanuses 4-13. Varuda tuleks ikka mitu tundi ja arvestada võib, et kohapeal pakutakse ka korralikku sööki (kaalu-buffet). 

Taevaskoja matkarajale tahtsin ma minna just seepärast, et ma olen seal korra käinud ja see jättis väga meeldiva mulje. Järsud, värvilised jõekäärud ja suured lagedad pühapaigad mõjuvad rahustavalt. Praegu on allika (Emalätte) juures üks koht varisenud, kuid ilus on ikkagi - allikas on ka olemas, lihtsalt sealtkaudu ei saa mööda jõeäärt üles kõndida. 

Kiidjärve kuklasterada on üsna Taevaskoja lähedal, raudtee ääres. Suuri, üle meetrised sipelgapesasid me palju ei näinud, aga mõni siiski oli. Allolevale fotole orientiiriks  - Ann on umbes 110cm pikk.

Sipelgaid sibas seal meeletult palju.

Kui järgmisel päeval kodus tütrelt küsisin, mida ta tahaks täna teha, siis Anni soov kõlas: "Lähme muuseumisse!"