Telliskivipunane kampsun Annile.

See kampsun on edasiarendus ühest rohelisest vestist, mille mõni aasta tagasi Annile kudusin. Kuna nüüd oli mul lõnga täpselt niipalju, et ma ei teadnud, kui pika kampsuni ma sellest kogusest saan, siis tuli seekord kudumist alustada ülevaltpoolt ehk kaelusest. Ning lõpuks sain täitsa pika kardigani. 

Lõng: MeRiSetA, BBB (70% meriinovilla, 30% siidi; 50g/140m), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi.

Vardad nr 3 (alumiste äärte ripskude on veidi peenemate varrastega).

Hoiatuseks teistele pean ma nüüd ütlema, et selle lõnga puhul on kudumi lõplikke mõõtmeid üsna keeruline ette ennustada. Arvatavasti tänu siidisisaldusele on see lõng (liiga) raske ja tänu meriinosisaldusele (liiga) veniv, mistõttu veidi suurem kudum venib (pärast pesu) ootamatult palju (eriti ülevalt) ning isegi hoolimata sellest, et ma tegin enne kudumist tööproovi ja arvutasin kõik mõõdud ilusti välja, tuli kardigan umbes 4 cm pikem kui ma olin plaaninud. Ja palmikute vahel olevad õhkusilmused venisid ka suuremaks, nii et need paistavad nüüd välja veidi rohkem kui ma sooviksin... See kõik tuleb arvatavasti sellest, et väikesel proovitööl ei ole seda kudumi raskust (ehk talle ei mõju Maa külgetõmbejõud, haa-haa).

Aga tühja sellest! Ma võiksin ju veidike alt lühemaks teha, aga meile Anniga meeldib ka nii... Tegelikult on Annil nüüd ju ilus pehme kardigan, mida ta saab loodetavasti paar-kolm aastat kanda. See siidine olemine on tõeline rõõm, sest nii saab kampsunit aastaringselt kasutada.

Värv: ma kahtlesin tükk aega, kas ühele väikesele tüdrukule (kes peatselt kooli läheb) kõlbab sellist tooni lõngast kampsunit kududa. Aga kui Ann paitas lõnga, arvas ta, et sobib küll (no talle vist meeldis, et lõng on nii pehme). Kui kampsun oli valmis, vaatas Ann seda jällegi ise kahtlevalt. Aga proovis ikkagi selga ja ütles, et nii mõnus ning et ta ongi nüüd nagu koolitüdruk. Tegelikult täitsa moodne kevadine koolitüdruk - avastasin, et see värvitoon on üks tänavuse kevade TOP 10-st.

Nööbid on pärit ühelt vanemalt kudumilt - otsisime Anniga koos nööpe ka poodidest, kuid kuidagi ei leidnud neid õigeid. Äkki tuli mulle meelde, et võtsin paar aastat tagasi ühelt kampsunilt eest kuldse randiga virsikukarva nööbid... 

Nagu eespool juba mainisin, oli lõng väga pehme ja veniv, mistõttu tuli kudum üsna lörts. Et hõlmad oleksid veidi tugevamad, panin nööbiliistu ja nööpaukude alla puuvillase kanga. Kangale tuli muidugi teha ka nööpaugud (mis oli mulle paras peavalu, sest ma tegin elus esimest korda nööpauke õmblusmasinaga ja selle funktsiooniga sõbraks saamine võttis mul pool päeva). Aga tänu kangale on nööpe ka mugavam avada-sulgeda. 

Muutsin ka alumise ääre mustrit, sest sakilist äärt ma enam ei tahtnud. Esiteks, ülevalt alla kududes oleksin ma muidu pidanud sakkidega lõpetama, mis tähendaks sakkide tipus õhksilmuseid ehk augukesi, mis ei oleks mu arvates ilus jäänud (sest lõng on selleks liiga pehme, et hästi hoida). Ja teiseks - kui niimoodi pikalt ning rahulikult palmikuid kududa (vaata, kogu passeosa on ju palmik!), siis lõpuks ikka tulevad muud huvitavad ideed, kuidas seda kudumit jätkata...

Anni kleidi õmbles Kleidi Kodu - järgmine kord näitan sellest veel mõne pildi.