Kirju kleidiga Lottemaal.

See kleit on õigupoolest ehe näide sellest, miks ma nii harva endale mõne rõivaeseme õmblen. Kudumisega on see eelis, et hakkan ühest otsast kuduma ning kui kudum ei meeldi või selga ei istu või töö käigus selgub, et valitud lõng ei sobigi soovitud ilmega kudumiks, siis üldjuhul saab kudumi lihtsalt üles harutada ning võimalikud vead (võib-olla küll väikeste kadudega) "parandada". Lisaks saab kudumise puhul teha paljud otsused töö käigus - no näiteks võin ma ülevalt alla kududes mingil hetkel otsustada, et lühikesest topist saab hoopiski pikk kleit :) Või asendan kolmnurkse dekoltee paatkaelusega, lühikestest varrukatest saavad pikad, kuskile tuleb ootamatu mustririda jne... 

Õmblemisega tuleks enamik otsuseid teha ära juba enne kangaste kallale asumist. Aga mina seda ei suuda. Niisamuti ei taha ma hoida kinni etteantud lõikest või disainist. Selle kleidi puhul võtsin ma kuskilt netist kõige tavalisema kolmnurk-kaelusega sirgelõikelise tuunika lõike, lõikasin kangast (ettenähtust veidi laiemad ja pikemad) jupid välja ning siis hakkasin seda muutma. Seljale lisasin kaelusest puusadeni ulatuva laia voldi (mul on väga nõgus selg ja kõik sirge lõikega hilbud jäävad seljal muidu hirmsasti kotti), küljeõmblustesse tulid mõnusad sisetaskud (nende tegemiseks sain julgust sellest kirjust kleidist, mille kevadel redisainisin) ning ette lipsuga krae (nagu fotodelt näha, oleksin võinud selle viimase ka tegemata jätta, sest kirju kanga puhul pole seda nagunii eriti märgata.. aga tegelikult on nii krae kui ka lipsuke vahvad :). 

Kõik muudatused tulid töö käigus ja seekord mul vedas, sest lõige ja kirju viskooskangas kannatasid selle kõik ilusti välja. Ja tegelikult - kui miski olekski veidi nihu läinud, siis kirju kanga taustal poleks väikesed vead ehk välja paistnudki :) 

Ka see kirju kanga valik oli täiesti meelega tehtud. Nimelt tahan ma endale õmmelda üht siidkleiti, kuid siid on ju parajalt kallis materjal (tujukas ka). Nii mõtlesingi, et katsetan enne mõne odava kirju kangaga. Viskoos on tõesti odav, aga mulle eriti ei meeldinud seda õmmelda - liiga libe ja voogav, kaob nii näppude vahelt kui ka laua pealt. Seljas on kleit ka liiga kerge - justkui öösärk (mulle meeldivad pigem toekamad rõivad). Õnneks on mu valitud siidkangas raskem, tihedam ja paksem, mis muidugi ei pruugi tähendada, et seda mugavam õmmelda oleks (ma ei ole veel proovinud). 

Kõik pildid tegime Lottemaal. Saime seal veidi paduvihma - seepärast olen osadel piltidel sellise naljaka lakutud moega. Ja kleit läks niiskena "ilusti" kortsu (no aga õnneks pole kirju kanga puhul sedagi väga näha). 

Lottemaal on Anni lemmiktegevus seiklusrajal turnimine ja laskumised - neid ta mäletas ning ootas juba eelmisest aastast alates. Ja ka seekord ütles Ann juba lahkudes: "Ma tahan siia veel tulla".