Helelilla lehemüts mu tädile.

Juba kevadel soovis mu Kärla-tädi, et ma talle talveks ühe helelilla bareti moodi mütsi kooksin. Oi, see oli keeruline ülesanne, sest leida lõnga, mis oleks ühtaegu ilusat helelillat värvi, pehme ja soe ning just nii paks või peenike, et sellega saaks ilusat peent mustrit kududa, vaat see oli pea võimatu missioon. Lõpuks lahendasin olukorra nii, et võtsin kaks erinevat peenikest lõnga kõrvuti jooksma - üks oli veidi karvane Midara Angora2 ning teine imepehme kaššmiirisisaldusega lõng Lana Gatto VIP.  Viimasest kudusin mütsile ka voodri. 

Raamatust "Koekirjade varamu" (L. Stanfield) leidsin toreda lehemotiivi, mida kohandades ja mitmeid kordi ümberkududes saingi mütsile sobiva suurusega leheväädid. 

Seekord alustasin kudumist seestpoolt. Esmalt kudusin topeltlaia sooniku, mille keerasin kahekordseks. Pealmise poole kudusin soonikule kohe otsa, aga voodri jaoks võtsin silmused sooniku teisest otsast hiljem peale. 

Mõnel välimisel soonikureal asendasin ühe lõnga hoopis heleroosa Novita Sädega. Sellele lõngale on sisse pikeeritud pisikesed litrid, mis annavad mütsiäärele toreda helgi - justkui väikesed lumehelbed sätendaksid seal.

Lõngad: 

Lana Gatto VIP (80% vill, 20% kaššmiir; 50g/200m), mida kulus kokku 70 grammi. See imepehme ja õrn lõng on tegelikult väga vastupidav ja soe - ühele oma pojale olen aastaid tagasi sellest kudunud mütsi, mida ta igal talvel kannab. 

Midara Angora2 (50% mohääri, 30% akrüüli, 20% angoorat; 100g/750m), mida kulus 40 grammi. 

Novita Säde (7% mohääri, 7% polüamiidi, 58% akrüüli, 28% polüestrit; 50g/205m), mida kulus mõni meeter.

Vardad olid sooniku kudumisel numbriga 2,5 (silmuseid 90) ja põhiosas numbriga 3 (silmuseid oli siis 132). 

Nende lõngade lilla toon oli üsna sarnane - üks õige veidi roosakam kui teine. Angooralõng jättis mütsile õhulise valge uduloori. 

Fotod sündisid jällegi koostöös abikaasaga: ikka nii, et mina sättisin aparaadi nupud paika ja üritasin normaalne olla, tema fokuseeris ja vajutas nuppu. Hiljem valisin ma pidid ja lõikasin neid veidi.

Tean, et ka tädi loeb mu blogi. Iga kord, kui siia sissekandeid teen, vasardab kusagil kuklas, et küll see eesti keele ja kirjanduse õpetaja nüüd vaatab oma karmi pilguga mu kohmakat keelekasutust :) Mõtlen, et kas ikka on kõik komad õiges kohas ja liitsõnad kokku kirjutatud, kõik see alus-öeldis-sihitis jne :))) 

Tädi on mul tegelikult imeline, üks väga oluline inimene juba alates mu lapsepõlvest ja seda mitte ainult sellepärast, et tema tütrega oli tore koos mängiga... Just tänu tädile saavad mu oma lapsed pea igal talvel teha glasuuriga piparkooke - sest ma mäletan, kui tore oli tädi juures neid kaunistada ja muidugi süüa. Kodus ei viitsinud ema glasuuriga jännata, sest nagunii söödi need piparkoogid ka ilma kaunistamata ära. Ja tõsi ta on - mu enda lapsedki panevad kõik isegi pisut kõrbenud koogid nahka, olgu glasuuriga või mitte. Aga see värviliste glasuuridega maalimine on ikkagi nii tore ja Ann uurib juba novembri alguses, et millal me nüüd sellega lõpuks ometi jälle pihta hakkame...

Veel ei lähe mul meelest need metsmaasika ja kurgimaskid, mida tädi suviti endale tegi ja mis mulle siis nii arusaamatud tundusid, sest maasikad olid ju liiga head, et neid lihtsalt näkku määrida :))) Niisamuti ei mõistnud ma, miks ikkagi peaks hommikuti tööle jalutama ringiga ja mitte otse. Ja nüüd jätan ma ise rõõmuga auto lasteaiast või koolist kaugemale, et saaks veidike rohkem kõndida, paar sõna tütrega rohkem juttu vesta... Ja ei mõista hoopiski neid, kes lasteaia parklas värava ette oma auto (kollasele joonele) pargivad... Kusjuures Ann palus lasteaias sageli, et ma auto veel kaugemale paneksin või hoopis jala tuleksin - no ta ei tajunud, et 2,5 kilomeetrit on tegelikult päris pikk maa õhtul pimedaga lasteaiast koju jalutada...

Et ma pärast keskkooli ülikooli majandust õppima läksin, on ka tädi "süü". Just tema möödaminnes öeldud sõnad, et "mine proovi muidugi", olid minule suureks julgustuseks. 

Ja kui 23 aasta tagasi sündis mu esimene poeg, siis kinkis tädi kaks paari imeilusaid puuvillaseid siputuspükse. Praegu ei oleks selles ju midagi erilist, aga siis oli aasta 1993 - mitte midagi ei olnud saada... isegi mähkmeid mitte, rääkimata sipukatest, kus rinnal olid vahvad värvilised pildid ning päkaosad õmmeldud selliselt, et püksid ilusti jalas püsisid. Neid sipukaid said kanda ka mu kaks järgmist poega. Kui aga pükste põlved ja varbad täiesti auklikuks olid kulunud, lõikasin need pildid välja. Ja need on mul siiani alles...

Kirjutada oleks veel palju... 

Aitäh Sulle, tädi Esta! Muide, Maiuspala-kommid on mu lemmikud :)

Sipukad ei olnud tegelikult roosad, vaid hoopis rohelised - vaid pildi all oli roosa kangas.