Mööda klaasi vajuvate piiskadega vest.

Selle helerohelise vesti kudusin imelisest alpaka- ja bambusesegu lõngast. Lõng oli nii pehme, hea läikega, mõnusate pastelsete värvidega ning lisaks oli seda nii meeldiv kududa (ja harutada :))), et ma ei saagi aru, miks seda enam ei toodeta. 

Ma ostsin need lõngad Pulloveri e-poest juba vähemalt 5 aastat tagasi, kui pärast pikki kaalutlusi valisin tumepruunid ja helerohelised lõngavihid. Osad nendest pruunidest läksid selle seeliku heegeldamiseks, kuid mul oli veel alles 5 pruuni ja 5 rohelist. Kui ma nüüd hakkasin google´st otsima, kui palju sedasama lõnga kulub ühe vesti, kampsuni või tuunika kudumiseks, sattusin ma Krentu vestile. Ja kuigi ma enne ei suutnud otsustada, mida sellest lõngast kududa, siis nüüd sai pilt kohe selgeks - tuleb teha vest, sest see lõng tundus selleks täpselt sobivat. Ainult - minu suurusnumbriks kulub lõnga ju rohkem kui 250 grammi... 

Seega pidin tegema kahevärvilise vesti. Korra kaalusin hoopis triibulise vesti kudumist, aga see tundus liiga üksluine tegemine. Pealegi paistis Krentu vestil nii ilus mustriline pind... Seetõttu kujundasin põhiosa ühe värviga ja kõik soonikud teisega. 

Väga minulik oleks olnud, kui vesti põhiosa oleks tumepruun. Mõtlesin sellele vähemalt paar nädalat, aga siiski jõudsin järeldusele, et mul võiks olla ju üks hele talvekudum... Et tuleb rutiini murda... Ma ise tunnen end selles nüüd küll hästi (kuigi üks mu poegadest arvas, et vest pole üldse minu moodi). Ehh, mehed...

Lõng: Katia Qina (80% beebialpakat, 20% bambusviskoosi; 50g/83m), mida kulus kokku 295 grammi, sh 5 tokki rohelist ja 1 tokk pruuni).

Vardad nr 3,5 mm.

Muster ja tehnoloogia on omaloominguline - ma ei ole eriti "tubli" etteantud mustrite jälgija ega rangete ettekirjutuste täitja. 

Kudusin ringselt alt üles. Sooniku (ka alumise) kudusin hiljem külge. Kõik soonikud on keerdsilmustega (sh on keerdus vaid parempidine silmus) - nii jääb tihe, aga mõnusalt vetruv soonik.

Ette tahtsin kolmnurkset kaelaava (lootusega, et see mu lühikese keha veidi pikemaks teeb) ning pikitriibulist mustrit. Tegin erinevate mustritega päris mitu tööproovi, kuid valitu jäi pärast pesu kõige ilusam/reljeefsem. Muster meenutab mulle vihmapiiskasid, mis mööda klaasi alla vajuvad... Seda vist ka selle värvi pärast :)

Muster pidi ulatuma täpselt lõhikuteni (ja mitte küljeõmbluseni - kuigi viimaseid ju mul ei olegi). Sellised, eespool asuvad lõhikud tunduvad mulle hetkel praktilisemadki kui täpselt külgedel paiknevad. 

Väike tikitud motiiv seljal... On see nüüd kass või rebane...

Mulle meeldib, kui parempidisel pinnal on käeava kahandused tehtud paari silmuse võrra sissepoole (mitte kohe äärele), nii et kokkuvõtmine jätab ilusa koekirjalise triibu.

Pahempidise koepinnaga kudumite puhul teen kahanduse tavaliselt siiski äärele (nii ka selle vesti esitükil).

Tööproovi läbipesemisel sain korra ka ehmatada - märjal kudumil kadus ilus läige sootuks. Jäi vaid tuhm ja ilmetu heleroheline värv. Õnneks kuivades läige taastus, nii et tegelikult on kõik OK.

Nautige siis talve! Mul oli küll lõbus ning nädalavahetuse kerge miinuskraadi ja mu uue vestiga ei hakanudki külm...