Koerad, kassid ja jõuluootus.

Kui aknast piilub päike sisse, siis saab korraks ka toas pildistada. Teen seda veidi kiirustades - varsti läheb ju päike vastasmaja taha peitu... 

Ei, ma ei ole neid küünlaid ise teinud. Ka küünlajalad on ostetud või kingiks saadud. Kõik jõuluehted on samuti ostetud. Vaid auguline savist kuusepuu on poja tehtud. 

Tahan lihtsalt mõnd meeleolu pilti - advendiks, helesinist. Teen pildid mõni päev varem valmis, siis saab pühapäeval kergemalt võtta:) - nii ma mõtlesin. 

Kõik toimingud toimuvad koera ja kassi valvsa pilgu all. Kass teeb küll näo, et teda ei huvita mu sebimine. Vaid siis, kui teda pildistamise hetkel hüüan, ajab ta pea püsti. 

Seevastu koer peab iga asja üle nuusutama. Kui olen ta peale korduvalt käratanud, võtab ta solvunult sisse positsiooni vaiba kõrval - sealt saab mind hästi edasi jälgida. Üldjuhul ta teab, kus on tema piirid ja minu territooriumile ei roni.

Paarile pildile hüppasin ka ise peale - muidu te äkki ei usu, et need mu oma tehtud :))

Blogimise koolitajad ju rõhutavad, et tuleb ette mõelda. Aga pisut imelik tunne on... Mõtlen, et tegelikult võib ju need pildid ka suvel teha, aga võib-olla on mul hiljem jõuludeks hoopis teistsugused meeleolud ja mõtted... Aga samas on tore - kujundan tuba, otsin aksessuaare, dekoratsioone, küünlad põlevad, pugin piparkooke.

Mulle meeldis see Paula artikkel - seal on häid pildistamise nippe, aga mulle mõjus ka tema arutlus blogimisest. Olen isegi mõelnud, et (heade valgusküllaste fotode nimel) peaksin vist kogu majasisemuse valgeks värvima. Aga see ju ei oleks minu moodi, pole minu maitse, sest mulle meeldivad värvid. Seepärast valisin koju helesinise ja meretoonid ja pruuni... 

 

Paljud tööd ootavad pildistamist: neli kampsunit, kaks kleiti, kaks vesti, üks sall ja küllap veel midagi, mis mulle hetkel meelde ei tule... Ülemisel pildil on kootud kampsun, mis ootab pildile pääsemist juba vähemalt aasta; vest, mille tikandit olen ma vahelduva eduga teinud juba 3 aastat; alpaka-vest, mis õnneks on juba blogist läbi käinud ning kõige peal on poolik värviküllane heegeltöö, millega tegelen vaid nendel haruldastel hetkedel kui tellimustöös on väike paus (näiteks kui kudumi detailid kuivavad).

Mäletan, kui olin umbes sama vana kui praegu mu tütar, siis olid vanaemal toas ka väikesed talled (ühel aastal oli koguni üks must ja teine valge tall). Pakaselisel talvel ju toodi vastsündinud talled tuppa ja anti neile lutipudelist piima. Sellistel hetkedel ei tahtnud ma vanaema juurest kuidagi ära tulla. Ja küll ma olin kurb, kui talled olid juba nii "suured", et enam tuppa tulla ei tohtinud... Loomad elutoas oli loomulik elu osa...

Ilusat jõuluootust teile!