Koon seda valget lõnga...

Käisin valget ilu vaatamas. 

Keilas, Harju Maakonnaraamatukogu galeriis (valges saalis) on välja pandud imetlusväärne kootud esemete ja tööproovide näitus Eesti Valge. Anu Pink ja Siiri Reimann on kudunud kõik need valged pinnad, kus iga detail ja töö peensus nii hästi välja paistab. Näha on koopiaid vanadest koekirjalistest esemetest ning Siiri loodud Haapsalu pitse. Eksponeeritud on üks imekaunis pitsiline pulmakleit, mitmed peened kolmnurksed rätid (mamma mia, kui õrn ja ühtlane ja tihe on Siiri kootud pits!!), kindad ja sukad-sokid. Eriti hullumeelsed tunduvad mulle kõik vikeldatud kindad (ja randmesoojendajad), kus vardale on seatud minu tavapärase 17-22 silmuse asemel koguni 30 silmust. Ja siinkohal ei tasu vist üldse üle lugeda silmuseid Ruhnu kampsunil, mis on kootud vardaga number 1,5 - niikuinii läheb lugemine kümme korda sassi (ma ise üritan kampsuneid kududa vardaga nr 3). Ahh seda püsivust, Anu!!

Mõned oma lemmikud pildistasin üles.

Koon seda valget lõnga

Lapsed mängivad õues.

Koon seda valget lõnga,

heledat, pehmet keerdu,

ümber väikese õndla,

ümber jalgade, käte,

läbi sõrmede koon,

iga sära ja sätet

juurde ja juurde loon.

Silmad vaatavad üles,

selgelt ja valusalt küsivad,

heledad kerad süles

viivu, veel viivu püsivad.

Valmis saavad siis hamed,

lasen neid proovida selga.

Ahtad kõrvale panen

ja elu enam ei pelga.

Ingel Tael 

Teemasse sobiva luuletuse leidsin juba kevadel vanasid Nõukogude Naise 1979. aasta numbreid sirvides .

Näitus jääb Keilas avatuks kuni 28. detsembrini.

Sealtsamast raamatukogust leidsin veel kauni Bargello-tehnikas lapiteki - küll on ikka hästi valitud kangad! Selle autor on Reet Terasmaa.

Aga Ann oli samal ajal raamatukogu mängutoas jõulujutte kuulamas- nimelt toimuvad seal laupäeviti kl 12 ettelugemishommikud.