Vestist peab saama kampsun.

Selle vesti kudusin ma juba ligi 20 aastat tagasi. Täisvillase valgepõhjalise vesti sisse sain ära kasutada hunniku vanaemalt ja emalt saadud Saaremaised värvilisi lõngasid. Varras oli tookord numbriga 2,5 (mäletan seda vaid tänu sellele, et muu numbriga pikki kampsunivardaid mul ei olnudki) ja see andis tegevust üsna pikaks ajaks. Värvivalik sõltuski peamiselt olemasolevatest lõngadest ja üldsegi mitte maitse-eelistusest ega nende omavahelisest sobivusest. Aga vest tuli ilus, silmatorkav.

Ma vahetevahel isegi käisin selle vestiga (eriti laste jõulupeol või panin teatrisse minnes mantli alla), aga tegelikult oli nii värvilist ja sooja kudumit keeruline sobitada ülejäänud rõivastusega. Vesti alla peab ju alati midagi pika varrukaga panema...

Ja veel... Ärge pange paksule kudumile pisikesi nööpe (minu omad olid umbes 1 cm läbimõõduga) ja veel kümme tükki ritta! Esiteks, te ei viitsi neid iialgi kinni panna. Teiseks - nad ei püsi nagunii kinni. Ja kolmandaks - isegi kui te teete jube täpsed nööpaugud ja viitsite neid nööpe kinni toppida, siis üheksal juhul kümnest avastate te mingil hetkel, et üks nööp on vales augus. 

Igatahes, viimased 10 aastat on mu vest seisnud kasutuna kapis. Mõni aasta tagasi aga otsustasin, et teen vestist kampsuni. Koon varrukad külge, teen ilusa laia nööbiliistu ja panen korralikud nööbid. Aga millised varrukad ja liistu? Mis värvi? Ideaalne oleks olnud, kui varrukad oleksid kirjud just nagu kehaosa, aga mul ei olnud enam samasuguseid lõngu. Ja nii palju uuesti värvida oleks olnud keeruline, aeganõudev - nagunii ei saa ju kohe esimese korraga ühtegi õiget tooni. Seega otsustasin, et tuleb teha ühevärvilised varrukad. Esialgu nägin ma ainust võimalust - valget. Küllap pimestas mind olemasolev valge taust ja valged soonikud. Aga ma ei ikkagi tahtnud seda valget, sest kartsin, et värviline mustriosa võib valgele värvi anda (mustri sees ongi punane juba veidike värvi andnud, aga õnneks ei ole seda eriti näha). Lisaks ei ole valge igapäevastes toimetustes kuigi praktiline... 

Mõtlesin paar aastat. Lõpuks harutasin möödunud sügisel kõik soonikud üles. Katsetasin erinevaid värve - toppisin vesti alla ühevärvilisi kampsuneid ja vaatasin, kuidas mõjub. Mulle meeldis sinakashall või punane. Näoraamatus soovitati ka sinepikollast või punast. Otsisin poodidest lõngasid, mis oma jämeduselt ja olemuselt sobiksid, st ei oleks liiga pehmed, vaid ikka pigem villasema olemisega. Silm jäi pidama punase-mustakirjul sokilõngal - milline mõnus tugev raamistus muidu rahutule ja lillelisele mustrile, mõtlesin... Nii tellisingi Woolmint´ist hoopis paki SandnesGarn sokilõnga Tresko. Vot nii!

Originaali leidsin tookord 1994. aasta käsitöö-ajakirjast Verena. Seal on see hoopis sinisepõhjalise kampsunina.

Kui punasel lõngal on kõrval must värv, siis ei tohiks ka toonierinevus vist nii palju silma torgata?

  

Lume asemel Sauel...