Pikad pehmed palmikud.

Selle kampsuni ja mütsi kudusin oma õele. Lõnga ja halli värvi valis tema. Märksõnadeks oli suur ja pikk eest lahtikäiv raglaan, millel lai ärakeeratav sallkrae. Ka palmikuid võis tema kasvõi mantli mõõtu hõlstil olla. 

Ühtegi sobivat kudumisjuhendit me ei leidnud, nii et mustri, lõike ja tehnoloogia pidin ise "leiutama". Tahtsin alustada ülevalt, sest nii saab kampsuni pikkusesse kogu lõnga jääkideta ära kasutada. Ühtegi õmblust kampsunil ei ole - hakkasin pihta kaela tagant soonikulisest sallkraest ja kui olin sellega jõudnud umbes õlgadeni, siis võtsin sellesama sallkrae küljest varrastele seljatüki silmused, sealhulgas tegin mõned lühendatud read ning hakkasin neid koos sallkraega allapoole kuduma (pidevalt kasvatades) just nii, nagu tavalist raglaani. 

Sobivaid palmikuid otsisin mitmest raamatust ja netiavarustestki, aga lõpuks jõudsin järeldusele, et ilusale tüdrukule on vaja lihtsaid voogavaid palmikuid, mis ei domineeriks. Mul on oma kudumistoolil alati mu oma soe ja pehme pleed, millel ka lihtsad palmikud. Lõpuks võtsingi eeskujuks need pleedipalmikud - kampsuni jaoks tuli neid natuke muuta (ripskoe asendasin pahempidisega) ja vähendasin pikkust.  

Lõng: Drops Nepal, värv 0500 (65% villa, 35% alpakat; 50g/75m), mida kulus kampsunile ja mütsile kokku 23 tokki ehk 1150 grammi.

Vardad: kampsuni kudumisel nr 6, soonikutes nr 5 ja 4,5 ning mütsi kudumisel nr 5.

Alguses proovisin kampsunit kududa ka tihedamalt, kasutades nr 5 vardaid. Kui rinnani olin jõudnud, sain aru, et kudum tuleb liiga jäik ja raske, palmikud olid pigem tugevad ja jõulised. Tundus, et siin oleks pigem vaja pehmet ja voogavat palmikut ning hõlmasid, mida saaks veidi venitada - siis oleks nende sisse mõnus ennast mässida. Nii võtsin hoopis suuremad vardad - jämedamad kui lõngavööl oli soovitatud. Sain pehme koepinna ja kergema hõlsti ning ka ülevalt alla kulgev sallkrae jäid parajalt elastne. 

Samas oli ülimalt meeldiv, et pärast viimistust (pesu ja vormimist) ei veninud see kampsun eriti palju pikkusesse (hoolimata suhteliselt lõdvast silmusest).

Õigem värvitoon on näha järgmistel fotodel.

Mulle endale väga meeldib, et kampsun jäi mõnusalt pehme ja veniv, aga mitte vetruv (nagu on meriinolõngast kootud esemed). Ja pehme on ta mitmes mõttes - ei torgi ja on parajalt vormitav ja õhuline, aga mitte õhuke).

Et palmikud on pikad, siis taskutele ei saanud nende mustrit jätkata. Nii said taskud oma mustri.

Alumise ääre nõelusin maha (Tubular Bind Off, siin on üks videoõpetus - mahanõelumine algab pärast kolmandat minutit). Katsetasin mitmeid erinevaid variante, aga nõelumine jäi selle lõngaga kõige ilusam ja elastsem. 

Kampsun on soe. Kui need fotod tegime, oli õues umbes 10 kraadi külma. Mul oli kampsuni all üks villasegune õhem sviiter ja sellise ilusa lumise talveilmaga ringi jalutades mul külm ei hakanud.