Piparpunased palmikud kampsunil.

Suures kudumistuhinas on jäänud siin blogis näitamata säravpunane kardigan, mis sai Kaidile üle antud juba enne jõule. Lõnga ja värvi valis Kaidi ise, palju palmikuid ja mõnus sallkrae oli samuti just tema soov. 

Lõng: Drops, Cotton Merino (50% villa, 50% puuvilla; 50g/110m), mida kulus 15 tokki ehk 750 grammi. 

Vardad nr 3,5 (soonikutes nr 3).

Mustri valimisel oli inspiratsiooniks raamatus "Kudumise meistriklass" leiduv Amanda Crawfordi Sedgemoori lühikeste varrukatega kampsun/jakk. Minu kootud kampsunile tulid küll hoopis pikad palmikutega varrukad, lai nööbiliist ja lühendatud ridadega soonikuline krae, kuid muster on sarnane (ka tegelikult väikeste muudatustega). Ka vältisin ma rohkeid 1+1 palmikuid, mis tundusid mu peenikese lõngaga liiga pehmed jääma. Nii kasutasin ma külgedel ja varrukatel hoopis topelt pärlkude, mis jäi ühtlane ning parajalt tugev ja toetav.

Kampsuni kudusin klassikalisel moel ehk kõik tükid eraldi alt üles. Pärast õmblesin tükid omavahel kokku ning siis kudusin alles alumise sooniku ja krae(+nööbiliistu). 

No on ju pärlkude selle lõngaga ilus! Palmikutest rääkimata...

Seevastu soonikuid villa-puuvilla segune lõng eriti ei armasta (vähemasti minu käte läbi). Sedasama tajusin, kui kudusin Bergereine, Bergere de France sama koostisega lõnga. Soonik ei jää nii ühtlane nagu ma sooviksin...

Lõng on üsna raske olemisega, mistõttu väga suuri kudumeid ma sellest teha ei soovita. Mul on endal eelmainitud Bergereinet just ühe kardigani jagu ning plaanisin sellest teha pigem pikema kardigani, aga nüüd mõtisklen siin, et vist piirdun ikka niisama pikaga... Sest palmikud peavad sellele kindlasti tulema - need jäävad sellega ju imelised...

Üks kiire (pimedal talvepäeval enne jõule, kui isegi lund veel maas ei olnud) pilt on mul ka, kus kampsun on minu seljas. No mulle on see ilmselgelt liiga kitsas, aga õnneks on Kaidi minust paari numbri võrra väiksem :)