Jänkukarvast sai jälle jänes...lilleline jänes.

Vanutasin ära ühe imepehme kampsuni ja tegin sellest tütrele jänese, kevadise lillejänese. Veidi karvane helebeež angoorasegu (70% lambavilla, 20% angooravilla) kudum tundus selleks ideaalne.

Idee sain juba üle viie aasta tagasi Tartu Disainimaja poest, kus müüdi toredaid pehmeid loomakesi. Ma enam ei mäleta, kas need olid kootud või vanadest kudumitest tehtud, aga igal juhul olid need hästi korralikult viimistletud ja "puhtad". Mõtlesin seal kohe, et nii palju vaba pinda, kuhu oleks hea tikkida. Tulin koju, otsisin välja ühe vana kampsuni, vanutasin selle pesumasinas kergelt läbi ning juba lõikasingi välja kõrvad ja pea ja kangast kõrvalapid... ning siis läks mu suur tuhin üle (sest kevad tuli peale).  Aga ma ei unustanud oma jänest - see kummitas mind kogu aeg, istus garderoobis riiete all, lillesilmad (ei, ma ei olnud neid talle pähe veel tikkinud, aga ma teadsin, millised need saavad olema) jälgisid mu toimetusi... Ausalt öelda on see päris tüütu, kui miski niimoodi painab.

Sel kevadel oli mul vaja üks jakk tikkida. Aga mõtlesin, et teen "soojenduseks" selle jänku hoopis valmis. Et siis jookseb nõel tellimustööl hiljem paremini. Esimesel päeval nõelusin detaile kokku, teisel päeval "maalisin" lilli, kolmandal täiendasin tikandit ristikeste ja oksakestega. Väikese krae heegeldasin ka.

Lõiked mõtlesin ja joonistasin ise. 

Õmblusmasinat ma kasutada ei tahtnud - et jänes oleks mõnusalt kodune ja ehe, ühendasin kõik detailid käsitsi (lõnga ja nõelaga) sämppistes.

Värvide valikul sai otsustavaks kangas, sest ka selle olin ma juba aastaid tagasi paika pannud. Ma ei hakanud seda vahetama, valisin sinna juurde hoopis mõned ergemad värvid. Suurte neerumotiividega kanga põhivärvideks on kahvatukollane (või on see sinepikollane?) ja tumepunane, sekka leiab sealt ka natuke tumedamat sinakashalli. Kui ma oleksin jätkanud samasuguste kahvatute toonidega, oleksin saanud ühe nukra ja kartliku jänku. Samas tundus sinna hästi sobivat roostepruun lõng (millega ühendasin kõik detailid) ning pruuniga omakorda klappis imehästi türkiis. Kõik muu tuli juba iseenesest, sest türkiis ja muhuroosa on ju sõbrad nagunii (vt mu Muhu käpikuid). 

Kõikvõimalikud pinnad said täis tikitud - kõht, käpad, selg, kukal ja kõrvad. Mõnest detailist tegin pildi, teised jäävadki saladuseks :)

Meil on kunagi olnud ka päris oma kodujänes - selline kikkis kõrvadega, imepehme süsimusta kasukaga, vahva sabajupiga (selle järgi sai ta omale nimeks Tuti), valgete käpakestega (selles osas oli ta sarnane meie kassiga). Näris juhtmeid ja telekapuldi nuppe, veeretas palli ja kiigutas jõulukuuse kuulikesi, kutsumise peale tuli juurde ja kui midagi keelata, siis sai aru küll. 

Ann ei ole teda näinud rohkem kui piltidelt ja videost ning neid on ta alati igatsusega vaadanud - milline väike tüdruk siis ei tahaks omale päris oma jänkukest...   

Värvilisi pühi!