Mõned diivanipadjad.

Olen paar korda juba maininud, et tegime eelmisel aastal kodus remonti. Juba unustatud tume- ja erkkollased seinad on nüüd helgelt hallikasvalged, kreemjad ja helesinised. Tumepruuni nahkdiivani asendasime aga türkiissiniste viltsohvadega. Nüüd õmblesin "vanade" pruuni-kollaseruuduliste diivanipatjade asemele (no lapsed olidki need padjasõda mängides pisut ära rüüstanud) uued helesinise-tumehalli-türkiissinise kombinatsiooniga padjad - kokku 6 tükki.

Lillelise kanga leidsin Keilast, "Sõbralt-sõbrale" poest. Tugevast puuvillasest kangast laualinad jäid mulle silma just tänu sobivale värvikombinatsioonile. Romantiline, kuid parajalt tagasihoidlik lillemuster oli boonuseks. Kangast jagus nelja padjakatte õmblemiseks.

Türkiissinise heegelpitsi leidsin samast "sõbrapoest". Täiesti uus, pikk ja erksa tooniga pits pani mind pikalt nuputama, sest õiget kangast ei olnud sugugi lihtne pitsi taha leida. Katsetasin heledate, pisikesemustriliste, pruunide ja beežidega, aga kuskilt ei tahtnud ilus pitsimuster välja paista. Lõpuks valisin hoopis tumehalli linase kanga (ostetud Kadaka tee linase kanga poest), millest olin kunagi vist plaaninud abikaasale särgi õmmelda. Aga no kui ma ei ole seda särki viie aasta jooksul õmmelnud, siis ehk ei õmble ka järgmise viie jooksul... Või kui tõesti tuleb selline tuhin, siis otsin talle mõne veidi heledama kanga... Igal juhul - pitsi oli just nii palju, et sain õmmelda kaks padjakatet.

Muide, uued diivanid on meil nö kassikindlad. Võin neid Nordini diivaneid julgelt soovitada kõigile kassiomanikele. Väga tiheda vildikangaga kaetud diivan kannatab edukalt välja kõik kraapimised ja mõnulemised - kangakiud ei jää kassi küünte taha kinni ning karva (nii palju kui seda üldse diivanile jääb) on lihtne märja käega eemaldada. Ainus viga on vast see, et suvel tundub viltkangas istumise all veidi kare, aga selle vastu aitab mõnus pleed.

Kaunist kevadet!