Vest, mis iial valmis ei saa.

Selle vesti soetasin juba 2012. aastal kuskilt teise-ringi-poest. 60% shetlandi villa teeb vesti mõnusalt soojaks ning ülejäänu (akrüül ja nailon) peaks tagama vastupidavuse. Kokkuvõttes on vest üsna villase olemisega, aga õnneks mitte kare. Igal juhul nägi see välja nagu uus, aga minusugune (tikkija) vaatab ühevärvilist eset ikka kui potentsiaalset tikkimispinda - sest üks igav hall kudum tuleb ju tingimata millegagi täita. 

Seekord alustasin aga hoopis sellest, et pistsin vesti alumise ääre sinisesse värvipotti. Kuna kudum ise on üsna suure silmusega (seega mitte väga tihe), ei saanud sellele kavandada eriti peent tikandit ega pisikesi detailirohkeid motiive. Tihedalt täidetud suured motiivid (nt nagu Muhu tekil) oleksid mõjunud aga liiga raskepäraselt. Valisin hoopis äärmiselt lihtsa sämppistes sõõrimotiivi, mida tikkisin erinevate siniste ja hallide lõngadega. Et sellised "kontuurid" ei jääks liiga kontrastsed, vaid hajuksid mõnusalt taustaga, ongi kaval tikitavat pinda veidi toonida.

2013. aasta aprillis nägi mu vest välja selline.  

 

Osa värvitud pinda oli juba tikandi all.

2013. aasta oktoobriks oli kogu värvitud pind tikandiga kaetud ning osad sõõrid ulatusid ka kõrgemale, hallile taustale. Kuid sobivate lõngajääkide varud said otsa ning vest jäi ootama uusi kudumeid ja nendest tekkivaid uusi jääke. 

Pildil tundub, nagu oleksin võinud kõik ka niisamuti jätta, aga seljas jättis tikand laia vöö mulje, mis mind puusadest jämedaks tegi ja häiris.

Kui soetasin endale tooniüleminekutega villase lõnga (millest hiljem said Märdi sõrmikud), siis sain jälle pisut juurde tikkida. Muidugi ei takistanud miski vesti vahepeal kanda (aastal 2015).

Nagu näha, panin vahepeal taskutele mustrilise satiinkangast kandi. Samasuguse kangatüki lisasin ka voodriks vesti turjale - nii igaks juhuks, et ennetada kaela kratsimist...

Kui eelmisel nädalavahetusel Tartus käisime, siis külastasime muuhulgas ka Eesti Lennundusmuuseumi. Eriti soovitan poistega peredele :) 
Ats tegi seal mõned fotod (vestist muidugi).

Nagu näha, on vestil väga avarad varrukaaugud. Algul see häiris mind, aga selgus, et talvel oli see just hea, sest siis sain vesti tõmmata mõne laiema või paksema kampsuni peale.

Mõned sinised ja hallid lõngajäägid on siin nüüd jälle kogunenud. Äkki teen sõõride ja täpikeste vahele mõned väiksemad sõõrid... Mõtlen veel... Ega sellega ju kiire pole.

Seal, kus ma hommikuti koeraga jalutamas käin, kasvab tee ääres kõrge rohu sees meeletus koguses imeilusaid siniseid ja lillasid kurekellasid. Avastasin, et õuevaasis püsivad need paar nädalat ilusad.