Kui pole midagi selga panna (sellise suvega)...

Paar nädalat tagasi ütles Ann, et tal pole ühtegi kleiti, mida saaks SELLISTE ilmadega kodus kanda. No et kõik ta suvekleidid on kas õlapaeltega või varrukateta või siis kodus kandmiseks liiga ilusad.  Aga vahest tahaks ikka kodus kleidiga ka olla... Isegi jahedamate suveilmadega...

Vaatasime kohe kapid-sahtlid-nagid üle. Sobivat kleiti tõesti ei leidnud. Küll aga jäi näppu üks teksapluus, mida tütar üldse kandnud ei ole. Mõtlesime koos, et teeme sellest kleidi. 



Ann valis ühe meelepärase lillelise kanga ning mina sobitasin sinna juurde tükikesi issi vanast oranžist triiksärgist, vanaemalt saadud punasest satiinkangast ning ühest armsast särgikesest, mille olin Annile juba ammu-ammu õmmelnud-tikkinud. Viimasest lõikasin välja 3 toredat liblika- ja lillemotiivi.

Alumise bloki jaoks jäi üks lapike puudu. Sinna leidis koha pitsiriba, mille lõikasin ühest vanast puuvillasest kardinast.

Ma tean küll, et visuaalselt oleks parem, kui kõik lapiread oleksid sama laiusega. Ja üldse võiksid kõik lapikesed olla ühesuguse suurusega. Aga kui kangatükid ja pitsijupid ja tikitud motiivid mulle mõõdud ette dikteerivad, siis saab tulemus just nii, nagu tahab :) Ja ongi tore, sest laps on väga rahul.