Makramee.

Meie magamistoas on kuldse helgiga valge tapeet. Ühes seinas on paarkümmend perefotot (peamiselt lastest, kui nad veel väikesed olid) ja teises, voodi jalutsis oleval seinal laiutas tühjus. Tundsin, et sinnagi on midagi vaja. Ja mitte järjekordset pilti või maali, vaid midagi pehmet, helget ja rahulikku. 

Ema oli mulle kunagi toonud mingi veidra puuvillase lõngavihi. Sellest imepeenikesest, kuid mõnusast loodusvalget tooni träpsulisest lõngast (või pigem niidist) ei mõistnud ma midagi tarka teha. Pealegi tundus selle ümberkerimine (kudumiseks või heegeldamiseks) ületamatult keeruline ja ebameeldiv, sest niit oli nõrk ja purunes üsna kergesti. Lõikasin vihi hoopis pooleks ja sõlmisin bambusvarre ümber.

Viimati tegelesin makrameega lapsepõlves - siis õpetas seda mulle ema. Ja kuigi mul on sahtlis mitu teemakohast raamatut/vihikut, lisaks õpetusi vanadest ajakirjadest, ei hakanud ma neid välja otsima, vaid tegin sellise lihtsama seinakaunistuse, mille jaoks polegi erilist vilumist vaja. 

Peenikeste niidikogumite sõlmimine on tegelikult päris tüütu. Sageli takerdub mõni niit kuskile kinni või jääb hoopis sõlmest maha. Puuvillane niit ei ole piisavalt libe ja niitide pinge on puntides erinev. Kohati jäigi töö veidi ebaühtlane ja ebasümmeetriline, aga sellest pole midagi - mulle meeldib ikka. 

Niidiotsadki jätsin nii pikad, nagu need sõlmimistest järgi jäid - tulemus on küll pisut lohakas, kuid samas ikkagi piisavalt rahulik ja soe.

Küll tahaks, et need viimased augustikuu päevad oleksid ka soojad...