Raba värvid.

Ma saan aru küll, et nende muude (käsitööväliste) postitustega läheb siin juba liiale, aga mis siis ikka teha? Eks seegi ole üks osa minust. Ausõna, ma kogu aeg ei koo ega tiki. Tegelikult teen ma päeva jooksul palju muudki. 

Juba augustis käisime abikaasaga Mukri rabas. Olime seda plaaninud juba eelmisel aastal, aga kuidagi juhtus nii, et suve lõpud ja sügise algused olid pigem vihmased, tuulised, pilvised, jahedad... ühesõnaga (minusugusele pepsile) looduse nautimiseks ja pildistamiseks liiga kehvad. Või siis sattus ilus ilm muus osas ebasobivale päevale. 

Igal juhul ühel kuival augustikuu õhtul (lootuses, et hommikul on umbes samasugune ilus selge taevas) läksime me omadega rappa. Ööbisime autos, et varahommikul teha laugaste vahel veel üks jalutuskäik, süüa pohlasid ja kuulata kurgede kriiskavaid huikeid.

Õhtu oli tõesti ilus - vaikne ja värviline, igas ilmakaares omamoodi lummav.

Öö oli küllaltki rahutu. Ilm oli vaikne ja soe, aga ma ei oska eriti kodust eemal magada. Mõtlesin sellele, kui mõni uudishimulik põder peaks oma nina vastu autoakent panema või kui ma hommikul autoust avades märkan esimesena rebast... et mis siis saab. Sellised kummalised mõtted ei lasknud mul uinuda.

Hommik oli pime ja värvitu, kerge uduvinega. Üsna hirmutav ja samas müstiline.

Taevast katsid pilved ja päikest nägime vaid hetke. Seal pilvede vahel...

Mukri rabas on nüüd kõik uus: teed ja pingid ja (väga kõrge ja korralik) vaatetorn - üks vähestest, mis on ehitatud selliselt, et ka minusugune kõrgusepelgur julgeb kõige ülemisele platvormile ronida. 

Paarist kohast saab ka vette minna.

Jõhvikad. Enamus tundusid 24.augustil veel toorevõitu.

Aga muidu ikka koon. Peamiselt kampsuneid.