Minimalistik must.

Värv on armastus on elu. Mulle meeldib värvide mäng. Must ei ole üldse minu värv. Pruun on minu must. Jah, need on minu seisukohad (ikka veel). Aga sellest kõigest hoolimata kudusin ma endale musta kardigani. Miks siis nii?

Juba paar aastat tagasi selgus, et ma ei saa ilma mustata ikkagi hakkama. Mu garderoobis on kleite, seelikuid ja pükse, mille kõrvale sobib just ja ainult must (mõnel juhul võib-olla ka hall). Küllap saaksin neile klapitada mingeid teisi värve ka, aga must on ju kõige lollikindlam (laisa inimese) värv. Alati stiilne, eks :) Aga see on tõsi, sest muude värvidega kombineerides peab ikkagi natuke rohkem läbi mõtlema. Ja nii ma olingi mõnikord päris nõutu - just siis, kui kleidile oli hädasti vaja midagi kerget, kuid neutraalset (kiiresti) peale tõmmata.

Et minu niigi lahja jumega tunduvad kõik hallid riided täiesti näotud ja ma ise seal sees ilmetu, siis otsustasin kududa musta. Kusjuures, mul on kapis kaks (või isegi kolm) musta poest soetatud kardigani, aga need on sellised napid - lühikesed puusadeni viisakad taljes jakikesed. Ma tegelikult ei saagi aru, miks mul just selliseid on mitu, aga ühtegi pikemat ja avaramat polegi. Äkki pole neid pikemaid lihtsalt varem moes/poes olnud...

Niisiis tuli kududa hõlst, mida saaksin kanda nii suvel kui ka talvel. Kudum pidi tulema õhuke (nii saab seda kanda ka mantli all), pehme, langev ja avar, st kuskilt ei pitsita ega kisu. Ning veel üks ÜLIOLULINE aspekt - sellele pidid tulema taskud. Oo, seda viimast kaalusin ma tegelikult VÄGA pikalt. Kartsin, et õhukesel ja suuresilmuselisel kudumil jäävad taolised pealepandud taskud kuidagi sobimatud või venivad välja. Aga ei, mulle hullult meeldivad mu taskud - need on (minusuguse allergiku jaoks) ülipraktilised.

Ja teate, mis sellise kardigani puhul veel hea on? Selle saab üsna pisikeseks kokku voltida-pressida, nii et see suur hõlst mahub vabalt keskmise suurusega käekotti:) Ja sellest väntsutamisest hoolimata kudum ei kortsu.

Lõngad: Austermann, Kid Silk (75% mohääri, 25% siidi; 25g/225m), mida kulus ligi 6 tokki. Selle imepehme, siidise ja mitte eriti karvase mohäärlõnga kõrvale panin jooksma peenvillase lõnga (Haapsalu salli tüüpi lõng), mille nimetust ja jämedust ma kahjuks täpselt ei tea, kuna see oli suurel poolil. 

Kardigan kaalub kokku 155 grammi.

Vardad nr 6.

Kardigani kudusin ülevalt alla. Alustasin kaela taga olevast kaelusest ja kõik muu tuli siis järjest sinna otsa. Kui taskud välja arvata, siis õmbluseid ei olegi - varrukad on ka kohe külge kootud.

Hõbeniidiga tikkisin hiljem äärtesse mõned kaunistusread. Need on mitmes mõttes head - tugevdavad ääri, teevad muidu igava musta kudumi veidi erilisemaks ja lisavad raskust.

Olen selle hõlstiga juba paar suve ja sügist käinud ning talvelgi on see kasutust leidnud. Tundub praktiline ja parajalt soe. Sobib paljude riietega. Nüüd tundub, et võiks ka mõnda teist värvi proovida...