Värvikas Barcelona.

Käisime perega Barcelonas. Viiekesi. Kõige suurem poeg jäi koju kassi ja koera hoidma. 

Kui lennupiletid ostsime ja korteri broneerisime, siis ei andnud Kataloonia iseseisvumise rahutused veel märkugi. Aga nüüd tundus asi ikka päris hull. Reisile eelnevatel nädalatel lugesime-vaatasime iga päev ärevalt uudiseid ning kaalusime, kas reis jätta ära või mitte. Lõpuks sai otsustatud, et ikka sõidame. Lapsed tahtsid ka nii väga minna. Nii väga, et Ann jäi enne reisi haigeks. Oli see nüüd reisipalavik või mõni viirus, aga päev enne lendu oli tal palavik üle 39. Lendu kartis ta nii hirmsasti, et Tallinn-Stockholm möödusid pisaratega - no see väike lennuk ikka loksutas ja raputas ka tugevalt (minul lõhkes nende (vaba)langemiste ja rõhuvahetuste tõttu silma all koguni veresoon ning tekkis tume sinikas). Seevastu Stockholm-Barcelona lend oli ilus nagu unenägu - valgete seebivahupilvede kohal ja sinise taeva all sõitmine oli ka lapsele puhas nauding. 

Mina muidugi kudusin lennukis. Olin oma asjad organiseerinud nii, et lennukisse võtsin kaasa ühe mohäärsviitri, mille tarbeks soetasin endale bambusringvardad (nr 4,5). Need vardad piiripunktides vähimatki huvi ei äratanud. Kohapeal (õhtul korteris, kohvikus, rannas ja metroos) kudusin sokke. Sokivardad (nr 2 metallikad) jätsin äraantavasse pagasisse, aga muuseumide turvaväravates neist välja ei tehtud.

 

Korter oli meil ühe suurima tänava, Passeig De Gracia ääres (Bcn Paseo De Gracia Rocamora Apartment, booking.com). Asukoht oli iseenesest väga hea - metroojaam oli kohe maja ees ning mitmed vaatamisväärsused vaid jalutuskäigu kaugusel. Tihe liiklus häiris vaid siis, kui rõduukse lahti tegime. Samas oli puhkepäeva hommikul hea rõdul kududa ja kohvi juua, sest sinna paistis päike ja tänaval sagimist oli märgatavamalt vähem. 

Korteri all oli Lacoste pood ning kohe kõrval Max Mara ja teisel pool vinge kohvikapslite esinduspood. Üle tänava olid Chanel ja Gucci. Ega me neist üheski käinud (va kohvipood), aga olin nii mõneski suurlinnas mõelnud, et milline on elu nende ägedate poodide-restoranide kohal... Et millised on korterid ja kuidas need inimesed elavad...  Aga näed - need on hoopis apartmendid :) Arvan, et meie majas olidki peamiselt rendikorterid ja ärid.

Gucci vaateaken.

Ajakirjanikud olid kogu aeg uudiste valves.

Kuigi seal oli iga päev üle 20 kraadi sooja, on ikkagi sügis ning päike käib madalalt. See tähendab, et kitsastel (ja kõrgete majadega) tänavatel on päikest vähe, tänavad tunduvad süngelt pruunid ja värvid ei paistagi kohe silma. Meie otsisime sageli soojemat tänavapoolt ja istumiskohta.



Aga tegelikult on Barcelona värvikas ja seda mitmes mõttes. 

No võtame näiteks turu. Millised ägedad värsked smuutid, vorstid ja piprad!! Lisaks veel topsides pakutavad värsked puuviljakuubikud (sisaldasid melonit, maasikat, kookospähklit, ananassi, mangot jne), mida ma jään nii väga igatsema. Ja üliarmas kommimüüja, kes meil kõigil kohapeal suu pähklikomme täis toppis ning mind tabas selline hellushoog, et ma teda kallistasin (kommi muidugi ostime ka, isegi kaks korda).

Ja siis muidugi Gaudi - omapärase stiiliga katalaani arhitekt, kelle loodud üsna sürrealistlikud hooned Barcelonat ilmestavad. Muide, inspiratsiooni sai ta loodusest, nt meekärjest, lavendiõite kobarast, linnu selgroost jne. Nüüd saadakse aga inspiratsiooni tema töödest - paljud linna tänavakivid on just Gaudi loomingust oma vormi leidnud. 

Meie ööbimiskoha lähedal (u 5 minutit jalutada) oli koguni kaks Gaudi maja - Casa Batlló ja Casa Milà (La Pedrera). Viimases käisime ka sees. Külastada saab kaht korrust ja katust. Sattusime sinna õhtusel ajal, just päikeseloojanguks. Siin järjekorda ei olnud, aga üldiselt tasub igale poole piletid veebilehe kaudu (kasvõi üks päev varem) ette osta. Nii ei pea kohapeal pikalt ootama.

La Pedrera. Katusel. Need toredad figuurid on korstnad, suuremad on sissepääsud.

Katusel. Sissepääs ja korsten.

Pööningukorrusel, kus vanasti kuivatati pesu, on nüüd näitusesaal. Gaudi tööde maketid, ajalugu, inspiratsiooniallikad jne. Ka pööning ise on omaette vaatamisväärsus.

Elukorrusel saab näha, kuidas elas ühe Barcelona ärimehe (majaomaniku) perekond sadakond aastat tagasi. See on majapidamisruum. 

Majas on kaks sisehoovi. Välisvaade on isegi üsna tagasihoidlik :)

Nii. Leivad said mul nüüd ahjus valmis, nii et lähen toimetan veidi... Paari päeva jooksul üritan edasi kirjutada.