Kolm kuuli.

Jõulupühad möödusid meil üsna tavaliselt - pere oli koos ja õnneks keegi riidu ei läinud (stereotüüp jõulufilmidest, kus alati käib mingi tüli või vanade haavade lahtirebimine...). Mõnikord on neid filme ka valus vaadata, sest eks neis on ju omajagu tõtt... 

Eriline oli hoopis see, et tütrel oli jõuludele eelneval neljal nädalal vasak käsi kipsis ja kuna pikk spiraalne mõra oli kämblaluus, siis olid kinni kaetud ka näpud. Seega ei saanud me koos ei meisterdada ega piparkooke vormida/kaunistada. Millalgi tegime ikkagi koos paberist lumehelbeid. Häda pärast saab ju ühe käega lõigata ja voltida - kipskäsi tuli siin appi, et paberit vastu maad vajutada :) Algul oli see ikka paras pusimine - no proovige ühe käega paberit lõigata... ja siis proovige samamoodi mitmekordselt kokkuvolditud paberit lõigata :) Raske! Aga Ann sai lõpuks ikkagi hakkama... 

Paar päeva enne jõule saime kipsist lõplikult lahti ja siis küpsetasime ka piparkooke. Kahe käega töötamine oli lapsele ikkagi nii harjumatu, et tavaliselt võttis ta kasutusse vaid ühe käe :)

Nalja sai muidugi ka. 

Enne jõule oli meil postkastis peaministri jõulutervitus - igav hall Jüri Ratase portree-kaart. Tütar arvas, et võiks selle talle tagasi saata. No et oleks ta siis vähemalt Liis Lemsalu pildiga kaadi saatnud. Päris hea mõte - arvan ma... Sellist lauljaga kaarti juba keegi najalt ära ei viskaks (ega tagasi saadaks). Olgu seal taga siis peaministri jõulutervitus või uue aasta kalender. (Siinkohal tervitused Liisile - Ann on täna õhtul kontserdil kohal!)

Kui jõululauda katsin, märkasin viimasel hetkel, et olin või külmkappi unustanud. Kuna see oli määrimiseks liiga kõva, panin ta hetkeks sooja ahju soojenema. No ja see HETK venis paraku nii pikaks, et ma jõudsin vahepeal keldris seenepurgi järel käia :) Tagasi jõudes sain ahjust vaid sulavõid. Kah hea!

Mina tegin sel aastal erinevaid jõulukuule. Esimesena heegeldasin ühe plastkuuli ümber jämedast  lõngast (Drops Andes) lihtsa mustriga pitsi. Kaunistuseks lisasin kreemika lipsu ja pika helmerea, mis on pärit ühelt vanalt katkiselt kaelakeelt.

Et lõngapitsi alt valge plastkuul välja ei paistaks, õmblesin nende vahele mürkrohelise kangatüki.

Seejärel katsetasin plastkuuli katmist kanga ja paelaga nii, nagu näitleja Kersti Heinloo õpetab selles Terevisiooni saates. Kuna tahtsin kasutada venivat pitskangast, tuli valge plastkuul eelnevalt ära värvida. Selleks kasutasin kuldset spreivärvi, mille kandsin kuulile juba päev varem - nii jõuab värv enne kangaga katmist ilusti ära kuivada. Kõik muu oli väga lihtne ja kiire - tasub katsetamist! Plaanin järgmine aasta just niimoodi mõned kuulid endale veel teha.

Lõpuks viltisin ja tikkisin. Nõelvilditud pallile soovisin tikkida veidi temperamentsemate värvidega motiive. Minu meelest tuli suurem motiiv liiga suur ja tikkimine võttis ka kaua aega, aga eks seegi on hea kogemus - üle ei tasu pingutada. 

Sama kuuli teisele poolele tegin väiksema motiivi, mis meeldib mulle hoopis rohkem. Sarnase motiiviga tikkisin ühe kuuli ka kingituseks - seda võib näha instagrammist. 

Jõululaupäeva õhtul, kui Ann juba magas ja poisid sukeldusid telefonidesse ja majas oli vaikus, tegin endale piparmünditeed ning mõtlesin, et nüüd on päeva parim hetk, sest kõik on ju hästi ja ma tajun seda... Just praegu. Päev oli sujunud. 

Head vana-aasta lõppu!

Kingitusest võlutud...