Hiigelkäpikud.

Seekordne kinda-tellimus tuli minu kunagisest töökohast Riigikontrollist, kus ametist lahkuvale riigikontrolörile sooviti kinkida asutuse nimega kirikindad. Teatavasti saab Alar Karise uueks töökohaks Eesti Rahva Muuseum, seega ühed villased kindad sobivad seda hetke meenutama küll:) Aga üks väike konks pidi selle kudumi juures veel olema - nimelt pidid kindad tulema SUUUUURED. Nii suured, et kui need ära raamida ja seinale panna, siis hakkaksid kindad ka suures ruumis silma. Seega pidi kindakiri olema lihtne ja selge ning nimi arusaadav.

Valituks osutus vana ja populaarne lehekobarat meenutav kindakiri. MUISist leiab väga palju sarnase mustriga käpikuid, nii kahevärvilisi kui ka üsna kirjusid (ühed mu lemmikud on roosa-oranži-lillakirjud). Vaatasin, et see muster (väikeste variatsioonidega) oli levinud pea-aegu üle Eesti, alates Hiiumaast kuni Tartumaa ja Virumaani. Sõltuvalt paikkonnast on kirja nimetatud erinevalt, näiteks ubaiva (ka ubalehe) kiri, oa õie kiri, maasikalehe (ka maasiklehe) kiri, pajulehe kiri, kiviristi kiri, katsaharualine kiri. Neist viimane viitab motiivi kaheksale harule. Nende muuseumikinnaste seast, mis ma läbi vaatasin, oli vanim aastast 1867, aga küllap kooti seda lehemustrit varemgi, sest juba 1870.ndatest on neid muuseumides mitmeid.

Mustrit valides lappasin läbi suure koguse MUISis leiduvatest Tartumaa kinnastest. Lõpliku valiku tegi tellija ning sellest lähtuvalt joonistasin kavandi, kus suurem osa mustrist on tumesinisega, kuid nimed ja üks mustririda taevasinisega. Tublisti tuli vaeva näha nimetähtede õigesse suurusesse paigutamisega.

Ühe kinda mõõt on umbes 46 x 25 cm. Panin pildile võrdluseks ühe tavamõõdus käpiku, nii saab vast paremini aru, kui erinevat mõõtu need on :)

Kudumiseks kasutasin kolmekordset (nr 8/3) villast lõnga ning vardaid nr 2,5. Titemütsi laiusega kinnaste kudumiseks oli silmuseid ringil 140 - vaevu-vaevu mahtusid need mu sukavarrastele :)

Raamitud kindad anti Alar Karisele mõned päevad tagasi ka üle. Siit saab vaadata. 

Lõpetuseks üks inspireeriv raamatusoovitus. Kui ma ERMis käisin, soetasin endale raamatu "Sõbast seinavaibani", autor Vaike Reemann. See on Eesti Rahva Muuseumi vaibakogu baasil koostatud ülevaatlik pildiraamat, mis on välja antud juba 2011. aastal. Raamatust leiab tikitud pulmateki ja seinavaiba, põimitud sõidutekke, sängitekke jne. Iga teki kohta on väike lugu ja tükike meie oma ajalugu. Juhendeid, mustreid raamatus küll ei ole, aga mõtted paneb tööle ikkagi... Muide, ERMist saab raamatu hulga soodsamalt, kui raamatupoest :)