Heimtali muuseumis on üks tore Muhu abuvest, mis tuletas mulle meelde, et kunagi ammu, kui ostsin omale raamatu "Meite Muhu mustrid", siis tegelikult tahtsin sealt esimese asjana heegeldada just abuvesti ja seejärel põlle (ka heegeldada) ning hoopiski mitte sukki, kindaid või tekki. Nüüd on seis aga kujunenud selliseks, et olen raamatu järgi kudunud mitmeid kindaid, kudunud-tikkinud ühed sukad ja saanud inspiratsiooni päris paljude tikandite jaoks, aga abuvest on ikka alustamata.
Igatahes on see roheline vestike nii kena ning toonid tunduvad ka mu sukkadega imehästi sobivat...
Muuseumi viide ERM HM E 282.
Tütrele meeldis aga üks teine vest. Selle autor on arhitekt Anu Kotli, nii et vest ei olegi nii hirmus vana, aga see-eest meeleolukas - kommentaariks on mainitud, et vest on "tikitud vabadel hetkedel, abiks ka sõbrad ja kolleegid".
Lisaks paljudele lilledele leidsime me vestilt maasikaid, liblika, 3 lindu, mesilase, kiili, ämbliku, konna, lepatriinu, naise näo ja teo...
Siin on muuseumi viide ERM HM E 496 - otsige ka!
Lisaks märkasin kapis üht vana triibulist Muhu mändadega põlle. Sellised triibikud oli vanasti väidetavalt üsna levinud, aga ma ei olnud neid enne tähele pannud. Ikka jäävad silma pigem suure kaheksakannaga või muud ergupõhjalised põlled. Aga paar päeva hiljem Seidla vanavaralaadal nägin vanu fotosid, kus Muhu eitedel olid seljas just täpselt samasugused triibupõlled.
Kinda- ja sukanäitusel nägin ära ka oma tikitud sukkade "õekese" ehk sama mustriga sukad. Värvid on neil veidi erinevad, kuid muus osas tunduvad minu omadega üsna sarnased.
Nagu näha, on need sukad tikitud pinnalaotusele ja hiljem siseküljelt kokku õmmeldud. Nii on kindlasti hea jälgida, et esimene ja tagumine pool oleksid täpselt samasugused! Samas peab suka suuruse (nii pikkuse kui ka laiuse) juba enne kudumist täpselt välja mõõtma-arvutama.
Koolimaja kõrval paikneb muuseumi teine hoone, mis "sisekujunduse" poolest meenutab nõukogudeaegset kultuuri- või rahvamaja. Majas on muuseumipood ja hetkel ka keraamik Leo Rohlini isikunäitus. Seal näeb suuremõõtmelist keraamikat, seinareljeefe ja tekstiilitükkidest seinainstallatsiooni. Näitus on avatud vaid 21. juulini 2018.a.
Mulle see nõukaaegne ruum iseenesest meeldis, paras nostalgijalaks... Samas veidike kõpitsemist kuluks hoones kindlasti ära :)
Muide, Heimtali muuseum on üks osa mängust #EESTI100AARET (vt https://eesti100aaret.ee/). Meie pere mängib.
Ma veel ei tea, kas mu järgmine postitus tuleb millesti, mille olen ise valmistanud, või hoopis Anu Raua näitusest ERMis...
Kohtumiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar