Heimtali muuseumis.

Mõne päeva eest käisime Viljandi lähedal Heimtali muuseumis. Olen sinna juba ammu tahtnud minna ja tõtt öelda tahan nüüd veelgi rohkem... sest seekord käisime perega, mistõttu mina väga süveneda ei saanud. Lapsed tüdisid eksponaatidest üsna kiiresti - eks nad on neid kindaid, sukki-sokke ja tikitud esemeid oma elukese jooksul ka väga palju näinud :) Aga vana koolimaja oma vahvate koolipinkide ja kitsukeste ruumidega oli tegelikult vahva.

Tütrele meeldisid hoopis kindamustritega koduloomad, millega sai ülemise korruse laste mängutoas teatrit teha.

See must-valge käpiknukk oli Anni lemmik. Eks ikka seepärast, et meil endalgi on kodus just must-valge kiisu Mimmi. Lisaks oli nuku kehasse kootud liblikaid, linde, hiiri ja kasse.

Mängutoas oli palju muidki tegelasi. Karta on, et väiksemaid lapsi on sealt päris keeruline ära meelitada :) 

Aga minule jäi silma tuniisitehnikas heegeldatud nuppude ja tikandiga tekk.

Muuseumi kappidesse ja kirstudesse on peidetud imelisi aardeid, mille vaatamiseks tuleb võtta eraldi aega ning see eeldaks ka teadlikku valikut. Mina lasin seekord endale välja laduda eelkõige tikandeid. 

Näitan nüüd tekkide motiive - üldpildi saamiseks tasub ikka kohale minna...

See viimane tumesinisel põhjal tekk jäi kuidagi mu hinge. Mind võlusid need lihtsad kuldsed leheväädid ja tagasihoidlikud lilleõied. Ja nagu kingitusena leidsin eile Seidla vanakraamilaadalt sama tooni täisvillase kangajupi, mis mõnelt murdekohtalt küll veidike hõredamaks kulunud, kuid muidu puhas ja pehme. Nüüd ootab see tikkimist...

Paar toredat avastust oli veel. Need lähevad järgmisse postitusse...