Päris punane.

Eelmisel talvel leidsin kapist üles oma vana erepunase salli. Selle pika ja karvase sooniksalli olin endale kudunud vähemalt 15 aastat tagasi ning jõudsin seda ka mitmeid aastaid kanda. Aga kui me 12 aastat tagasi võtsime omale kutsika (Bruno), siis otsustas kutsa juba esimesel talvel salli (nagu paljud teised asjad) pisut auklikuks pureda. Just nende aukude tõttu jäigi sall sinna kapipõhja oma aega ootama.

Nüüd aga harutasin salli ühe otsa üles ja kudusin koos lilla lõngaga triibuliseks. 

"Uus" erepunane sall vajas oma kõrvale aga uut sooja mütsi. Kaevusin jälle lõngajäägikarpi ja valis sealt välja kõige ergemad punased, mõned lillakad ning kontrastiks veidike kollast ja rohekat lõnga. Panin mitu lõnga kõrvuti ning üks rida parempidi, teine pahempidi kududes sain toreda säbrulise-pehme pinna. Jälle väga lihtne!

Novot, selline erinevate otstega sall on mul nüüd :)

Lõngad olid erineva koostisega - alpaka, meriino, mohäär. Kontrasttoonid olid peenikesed sallilõngad. Võtsin alati 3 lõnga kõrvuti.

Vardad olid numbriga 4. Silmused lõin 78 (järgmine kord võiks neid veidi vähem võtta, nt 74-75). 

Punane on selliste hallide ilmadega mõnus. Nagu vitamiin, eks!

Nii. Nüüd ma tunnistan ausalt... pärast seda pildistamist läksin ma koju ja harutasin mütsi otsast veidike maha ning tegin selle umbes sentimeetri või pooleteise jagu lühemaks. Sest müts oli ikkagi liiga sügav ja kippus kulmudele vajuma. Küllap, kui ta oleks olnud kitsam, siis oleks olnud kõik korras, aga praegu tundus see parim lahendus. Pealegi kannan ma tavaliselt juukseid hobusesabas, mistõttu mul ongi vaja enamasti laiemat mütsi. 

Aga muhu sukaga olen ma vot just nii kaugel :) Nüüd hakkan teise suka soonikut kuduma.

Kas ootate juba lund? 

Minul ei ole lume vastu midagi, aga lörtsi ega liga ei tahaks...