Väike kirju vest.

Ja jälle lõngajääkidest, sest pidevalt üle karbi pudenevad lõnganutsakud tekitavad stressi. 

Tegelikult on asi isegi nii hull, et iga kord kui kudumi valmimisel jääb järgi veidigi suurem kogus lõnga, hakkan ma kohe paaniliselt mõlema, mida ma küll sellest jäägist tegema pean. Jagub seda äkki mütsiks? Kas see lõng üldse sobib mütsiks? Või teeks hoopis randmesoojendajad? Või äkki klapib ülejääk kokku mõne teise lõngaga ja nii saaks neist midagi suuremat, värvilist... 

Mõned segulõnga jäägid olen andnud tütrele meisterdamiseks, aga kvaliteetsema lõnga osas tunnen, et pean selle ise ära kasutama. Mulle see nuputamine natuke isegi meeldib, aga pisut nagu ei meeldi ka. See on nagu pealesunnitud kohustus või vastutus. Olen ma imelik?

Ja on eriti pahasti, kui järgi jääb 15-25 grammi pitssalli lõnga. Seda on just nii vähe, et uut salli sellest kogusest ei saaks. Mõnele teisele sallile triibu või äärepitsi ju võiks isegi teha, aga siis tulebki juba hakata klapitama-sobitama. Mõni tugevam pitsilõng sobib hästi ka tikkimiseks ja see on ju tore. Valge pitsilõnga saab ise sobivat tooni värvida, aga näiteks 20 grammi halli või tumepruuni lõnga äratikkimiseks kuluks mitukümmend aastat... kui ma just ühevärvilist tikandit ei teeks. :)

Ja nii ongi, et kui ma hakkan midagi uut kuduma või heegeldama, siis enne uute lõngade ostmist mõtlen, kas saan oma olemasolevaid lõngajääke ära kasutada (kuigi jube suur ahvatlus on alati uusi ja põnevaid lõngu katsetada). 

Sügise alguses tundsin, et mul on vaja mantli alla vesti. Sellist, mis ei oleks liiga paks, soe ega kohmakas, vaid pigem kehasse ja kergem. Vest pidi sobituma mitmete kleitide ja triiksärkidega. Kuna tahtsin seda kiiresti valmis saada, siis ei tohtinud kudumine olla liiga keerukas ega aeganõudev. 

Otsustasin kokku panna mõned sallilõngad ning ühe peenikese puuvillase heegelniidi. Klapitasin neid nii, et nad kokku sobiksid vardale numbriga 3,5. Enamasti jooksis kudumisse 4 erinevat lõnga korraga. Kehaosas olid näiteks heleroheline ja hall villane pitsilõng, erkpunane mohäärisegu lõng ja puuvillane sinine lõng. Mingi hetk said need ükshaaval otsa, nii et vastavalt vajadusele asendasin kõik lõngad jooksvalt mõne teise sobiva lõngaga.

Vesti kudusin alt üles. Alustasin alumisest soonikust, sealt edasi on peamiselt parempidine kude. Palmikud seljal ja nööbiliistu ääres on pigem seepärast, et kudum hoiaks paremini - välja nad nagunii ei paista. 

No muidugi pidid mul mitu lõnga otsa saama just seljal, veidike enne lõppu. Aga ega see mind suurt kurvastanud, võtsin pisut kontrastemad toonid ja lasin edasi.

Käe- ja kaelaava soonikutesse läks erepunasele lisaks aga hoopis üks tumepruun ja üks tumesinine sallilõng ning heleroheline puuvillane heegelniit.

Vahest (või siiski üsna tihti) teen ma pildistamise ajal "ilusaid" grimasse ning abikaasa suudab need muidugi pildile püüda.

Nüüd mõtlen, kas osta üht uut siidi-villasegust lõnga või mitte... Vaatasin juba, et musta lõnga mul kodus eriti polegi. Põhjuse leiab alati, eks :)