Vorstikoolitus.

Juba novembris käisin Ilse (Vorstipood) juures verivorstide koolitusel. Väikese kambaga tegime seal nelja sorti vorstikesi - lisaks traditsioonilistele verivorstidele ja tanguvorstidele ka kartulivorste ja tuhavorste. Viimased on magusad (kuivatatud jõhvikate või rosinatega) verest vorstid - täitsa maitsvad, muide!

Alustuseks tükeldasime ja riivisime...

Ilse tutvustab meile seasoolikaid, mida hiljem hakkame täis toppima. Seniks ootavad need vees.

Nüüd läks praadimiseks. Sibul ja pekk on pannil. Tangud oli perenaine juba varem valmis keetnud.

Edasi läks veriseks. Kuid üldsegi mitte nii hullusti, et oleksime pidanud köögi toidukilega vooderdama (nagu ühes nädalalehes kirjeldati). Ka riided jäid meil võrdlemisi puhtaks. Aga küllap me olime lihtsalt hästi organiseeritud ja tähelepanelikud :) ja näljased :)

Arusaadavalt tuli siit verivorstisegu...

...mis suruti soolikasse. NB! Mitte liialt täis toppida!

Otsad korralikult kinni.

Alumisel pildil toimub kartulivorstide toppimine. Igasugune vorstitöö on koostöö - üksi oleks neid üsna tülikas teha.

Pärast läksid vorstid muidugi potti ning seejärel panime osad neist ahju ja sõime kohapeal ära ning teise osa said osalejad koju kaasa. Kuna kõik need erinevad lõhnad ja isuäratavad vorstid panid suu vett jooksma, ununes mul särisevatest vorstidest pilt tegemata :(

Ilse toimetab tanguvorstidega.

Selle aasta lõpetuseks üks jõuluhõnguline lõiguke raamatust "Eesti rahvatoite", S.Kalvik, 1988.a: "Nääripühi ilma vorstideta ei osatud ette kujutadagi. Kardeti äpardust sigadele, kui vorstid laualt puudusid. Vorstisöömine tähendas majasse õnne toomist. Vorste tehti harilikult nii suur tagavara, et jätkus kogu pühade ajaks nii oma perele kui ka jagamiseks teistele - naabritele, sugulastele, suvisele külakarjasele, vaestele ja neile, kes esimesena tulid rõõmsaid pühi soovima. Vorste söödi alati soojendatult, vähemalt üks kord päevas, harilikult õhtuti, kohati aga ka igal söögiajal. Vorste soojendati kas tulistel kerisekividel või pannita ahjus. Ahjus kuivaks tõmbunud vorstid murti parajateks tükkideks ja söödi praerasvaga. Aja jooksul muutus üldiseks vorstide soojendamine pannil rasvaga või koos sealihaga."

Ma arvasin, et leian aega ühe portsu vorste ka kodus teha, aga ei, seekord mitte. Mees ka vedu ei võtnud... No näed, fotodki sain siia alles poolteist kuud hiljem üles. 
Ehk järgmine aasta, järgmine jõul. Üks soov uueks aastaks ongi kirjas...

Head vana-aasta lõppu!