Kolme mustriga sall.

Loodetavasti ei ole keegi öelnud, et kudumises kehtivad mingid ranged reeglid. Vähemalt mina suhtun kudumisse just nii - reegliteta ja loominguliselt ning see on üks paljudest põhjustest, miks mulle meeldib käsitöö. Alustan kudumist just sealt otsast, kust tahan, valin meelepärase mustri, värvi, kudumissuuna ja lõike. Aga see kõik võib muutuda töö käigus, vastavalt tujule või vajadusele... Võib küll mõelda, et reeglid kindlustavad maitsekama tulemuse, aga äkki ka igavama... No näiteks, kui alati järgida värviringi. Või siis see hea reegel, et vähem on rohkem :) Mõlemaid eelnimetatud põhimõtteid ongi mõistlik üldjuhul järgida, aga mõnikord on efektne ja särav või erilisem ja huvitavam just vastupidine lähenemine. 

Muidugi, teatavaid kokkuleppeid olen ma ka endaga teinud - näiteks ei meeldi mulle kasutada sünteetilisi materjale, aga vahest väga-väga harva tuleb vääratada (seekord mitte). Samamoodi on meie rahvuslike kudumismustritega, kus eelistan kasutada seesuguseid värve, mida kasutati umbes 100 aastat tagasi ning seda eriti siis, kui koon neid samu klassikalisi esemeid. Seega, kui vana kindamuster läheb kindasse, siis pigem ikka traditsiooniliste värvidega. Kui aga kindamuster läheb kampsunisse, siis kasutan värve ka vabamalt (ega nimeta valminud kampsunit klassikaliseks Eesti kudumiks). 

Tjah, aga seekord on mul ette näidata üks sall - tavaline pikk sall, mille saab paar korda ümber kaela keerutada. Kudumiseks kasutasin Noro värvilist lõnga ja tervelt kolme mustrit, mis kõik on erilised ja huvitavad. Mängus on pahem- ja parempidised koekirjad, nupud, lühendatud read. Polnud sel sallil mingit taustamustrit ega tagaplaani, ei mingit rahustavat hetke - oli vaid üks möll nii värvide- kui ka mustrivahetuses. 

Või siiski... ühevärviline hallikasbeež meriinolõng, mis Noro kirju-mirjut tasakaalustab, jookseb läbi terve salli. Kusjuures esialgu tundus see toon siia komplekti täiesti sobimatu, sest Noro värvides ei olnud terakesti säärast külma beeži.  

Noro lõng oli tegelikult pärit mu vanast sallist, mille kudusin juba 2011. aastal. Diagonaalsall oli küll mõnus ja pehme, aga venis aja jooksul kitsaks ja ebapraktiliseks soolikaks - tookord laiuseks valitud 20 cm ei olnud piisav ning kuigi ma mõned aastad hiljem pesin ja venitasin sall laiemaks, ei olnud kandmisrõõmu kauaks. Niisiis harutasin ma hea lõnga üles, pesin läbi ning kudusin selle uue variandi. Uuenenud salli laius on 30 cm, pikkus (ilma tuttideta) tuli 240 cm. 

Värviline lõng oli Noro Taiyo (40% puuvilla, 30% siidi, 15% villa, 15% nailoni; 100gr/210 m), mida kulus 2 tokki. Ühevärviline lõng oli Drops Big Merino (100% villa; 50g/75m), mida kulus 5 tokki.

Vardad olid numbriga 4,5 mm.

Mustrid: 

Alustasin lihtsa mosaiigiga, mida kasutasin ka oma kolmnurkse räti kudumisel. Kui kolmnurkse räti puhul jäi see muster tagasihoidlikuks triibuks, siis uuel sallil ruumilisemaks, tihedamaks ja jõulisemaks. 

Edasi jätkasin lühendatud ridadega ripskoelise lainetusega (või lehtedega). Sarnaseid mustreid on liikvel mitmeid, enamasti suurematel esemetel. Endale sobiva mustri kujundasin ise, nii et kahjuks ühtki viidet pakkuda ei ole. 

Lõpetasin nuppudega - selleks, et sallile ei jääks pikkasid lõngajooksusid ja pahem pool oleks kena ning edasi-tagasi kudumisel kõik värvid ja lõngad oleksid ikka õigel pool, tuli ka see muster ise välja mõelda... nuputada... mitmeid kordi katsetada. 

Alumiselt fotolt on veidi ka salli pahemat poolt näha.

Sall sai just nii pikk, kui palju jagus lõnga. Esimesena sai otsa meriinolõng. Järelejäänud Noro lõngast tegin sallile tutid. 

Lõpetuseks üks pilt novembrikuisest kodulinnast ja minust.

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee