Miks mind ei märgata...

Meeleheitel koduperenaise pseudoprobleem ehk miks keegi mu uusi kardinaid ei märka.

Nojah, täpselt nii ongi, et juba septembri keskel panin söögituppa uued laia heegelpitsiga kardinad ja nüüd on sellest neli kuud möödas, kuid mitte keegi pole sõnagi öelnud... ei mees ega pojad (no ega ma neist lootnudki) ega tütar, külalistest rääkimata... absoluutselt mitte keegi. Ma ise olen ka täitsa vait olnud :)

Mitu aastat tagasi tehtud koduremondi järel ei olnud meie söögitoas pikalt üldse mingeid kardinaid. Siis soetasin kuskilt teiseringipoest ajutised helebeežid tüllkardinad, mille viskasin lihtsalt kahekordselt üle kardinatoru. Selline ajutine lahendus jäi üles umbes kolmeks!! aastaks. Seda hoolimata sellest, et olin juba paar aastat tagasi leidnud Seidla vanavaralaadalt täpselt sobivad imekaunid (peened, terved ja puhtad) heegeldatud kardinad. Isegi nende pikkus vastas olemasolevale kardinatorule. Ainus mure nende kardinatega oli see, et pitsile tuli üles õmmelda paarikümnesentimeetrine riideriba, millest muuhulgas saaks ka kardinatoru läbi lükata. 
Novot, selle riba ma suvel sinna ära õmblesingi, sest mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et ajutised asjad jäävad igaveseks. Teate ju küll, et sageli kipub nii just olema :) Ja septembris panin need kardinad üles, aga tundub tühi vaev :) Või siiski mitte, sest mina olen väga rahul. Milline kaunis pits oleks muidu raisku võimud minna!! Ja et ma sellega ikka lõpuks hakkama sain - enda kokkuvõtmisega!! 

No tegelikult (olgem ausad), kui akna ette oleks midagi sobimatut tekkinud, küll siis oleks see ka kellegi poolt ära mainitud. Küllap kardinad lihtsalt sobitusid nii hästi keskkonda :)

Uskumatult kaunis leid vanavaraturult, eks! Mul on nii hea meel, et neid seal märkasin...

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee