Neist piltidest sai alguse...

Möödunud aastal juhtus veel üks kauaoodatud ime :) Saime söögitoa seinale pildid. Need ei ole mingid tavalised stiliseeritud lilledega pildid, vaid erinevate kihelkondade rahvarõivaste tikkimismustrid, mis on suurtele A3 paberitele trükitud Riigi Trükikojas (tegutses aastatel 1923-1940; trükikoda valmistas riigiasutuste tellimusel rahamärke, väärtpaberite blankette jm). 

Need kaunid kuldpringiga lehed leidis minu äi oma Ida-Virumaal asuva maja lakast juba enam kui 10 aastat tagasi. Paksud kollakad lehed olid pikka aega rullis seisnud ning seetõttu tugevate murdekohtadega, kohati määrdunud ja narmendavad (üritasin neid pisut puhastada), kuid kokkuvõttes siiski üsna heas seisus. Tookord ei olnud ma rahvariietega ega nende tikanditega eriti kokku puutunud, kuid õnneks taipasin siiski kohe, et tegu on meie rahvariietega - tikandite mustritega, kuhu isegi litrite asukohad on kuldse trükiga peale märgitud. 

Paraku polnud sel ajal internetist palju abi, et mustrite päritolu määrata. Lappasin mitmeid raamatuid ja suutsin mõned mustrid ka tuvastada, kuid nii mõnigi jäi tundmatuks... siiani. Niisamuti on teadmatuks jäänud nende lehtede päritolu või põhjus, miks need on üldse trükitud. 

Nagu mainitud, ei olnud mul tol hetkel rahvarõivastega erilisi kokkupuuteid olnud. Aga ega ma ei teadnud siis ka tikkimisest midagi. Mis muidugi ei takistanud proovimast... Teadmata midagi lilltikandile iseloomulikust kaldest või tehnikatest-pistetest, tegin ise esimesed katsetused (teksakangale). Appi!! See oli piin! Tulemus ei olnud just suurepärane, samal ajal kui ajakulu tundus olevat piiritu. Aga ma ei lasknud end heidutada, vaid läksin Tallinna Rahvaülikooli ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatud rahvarõivaste tikkimise koolitustele. Just nende vanade piltide pärast tundsin, et pean tikkimisest pisut rohkem teada saama. Seepärast läbisin kohe mitu erinevat koolitust - nii pilutikandi, lilltikandi, Muhu tikandi kui ka helmestikandi kursuse. 

Tütar oli mul siis vaevu aastane (poisid käisid algklassides) ja tagantjärgi meenutades oli see mul vist pea ainus võimalus mitmeks tunniks üksi koduste eemale pääseda. Tikkisin aga poole ööni - siis, kui keegi ei seganud. Nii huvitav oli!

Trükilehti oli kokku 7. Neist kolm andsin õele, kes elab Saaremaal kaunis tsaariaegses majas, kuhu need oma siniste ja beežide toonidega (fotod allpool) tundusid tol ajal eriti hästi sobivat. Tema söögituba ongi need juba aastaid kaunistanud. Endale jätsin nendest koopiad - kes teab, millal sealt mõnda mustrit vaja läheb...

Ülejäänud neli trükilehte jäid aastateks mu kappi ootama. Olen neid mitmel korral kasutanud tikandite kavandamisel, kuid seinale ei tundunud nad sobivat (meil olid enne erkkollase ja tumeoranži tapeediga seinad). Pärast remonti sai aga söögituba helesinise, beeži ja naturaalvalge ilme ning kolm vana pilti tundusid siia imehästi istuvat. Tuli neile vaid sobivad raamid ja paspartuu leida. 

Ma ei tahtnud liiga uue ega korraliku olemisega pildiraami, ka lumivalge, puidutoon või metall ei tundunud passivat. Muuhulgas selgus, et sobivas suuruses raamidega oli keeruline - tavaliselt ei olnud ühes poes kolme samasugust pildiraami. Lõpuks tellisime raamid ühest fotopoest ning paspartuud lasime teha ja pildid raamida Tallinnas, Pärnu mnt töökojas (Rolest OÜ - suurepärane töö).

Üks tugevate punaste toonidega leht (üleval) ootab veel oma saatust (sellel on Kaarma tanu muster, kaadrist jäi välja samal lehel olev Mihkli muster). 

Lõpetuseks üks foto meie söögitoast (hetk enne aastavahetuse lõunasööki).

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee