Puhvvarrukate muundumine.

See oli vist 2016. aasta alguses (või juba 2015. aasta lõpus), kui mul tuli mõte kududa puhvvarrukatega kampsun. Kudum pidi tulema muidu selline õrn, kerge ja helebeež, aga suurte puhvis varrukatega ja lopsakama kõrge kraega. 

Mul oli kodus juba varasemast olemas õrn ja mitte väga pika karvaga mohäärlõng (Fonty Kidopale; 70% tallemohääri ja 30% polüamiidi; 25g/250m). Kampsuniks kulus neid viis pallikest. Mohääri kõrvale ostsin pehme keeruga täisvillase Novita Florica (100% villa; 50g/175m). Viimast vist enam poodides ei müüdagi ja eks minagi olin varem vaadanud, et mis sellisest õhulisest villasest (ja üsna hapra olemisega) lõngast küll kootakse... Pitssalliks tundus see liiga jäme ning kampsuniks liiga hale :) Aga nüüd klappis nii värv kui ka jämedus ja olemus. Floricat kulus alla 8 palli.

Mustriks valisin lihtsad voogavad palmikud, inspiratsiooni sain sellelt kampsunilt.

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes nr 3).

Need pildid tegime 2016. aasta detsembris. Oli väga külm ja mõnusalt lumine nädalavahetus... 

Kampsun tundus küll väga lahe, aga no need varrukad... need hakkasid lõpuks ikkagi häirima, sest iga mantli alla need mugavalt ei mahtunudki. Lisaks tundus mulle, et puhvvarrukad teevad mind megalaiaks. Kuna mul on niigi üsna laiad õlad, siis lisalaius muutus takistuseks. Tagantjärgi fotosid vaadates küll midagi ei sega, aga tunne oli teine.

Niisiis harutasin ma paar aastat hiljem need varrukad üles ning kudusin uued, lihtsa joonega varrukad. Vot nii siis seekord!! Tuli välja, et eriline ei olegi alati mõistlik ja praktiline 😉

Need fotod tegi eelmisel nädalavahetusel mu 10-aastane tütar. Käisime uuenenud Meremuuseumis (Paksus Margareetas). 

Vanasti käisime poistega korduvalt Meremuuseumis, aga siis ei tohtinud seal midagi näppida ja sellest oli tegelikult väga keeruline kinni pidada, sest vähemalt kellanööri oleksid poisid küll tahtnud sikutada ning raudrüüdki katsuda. Ning ma ise ka mõtlesin korduvalt, kui lahedaid asju saaks seal korraldada, et lastel põnevam oleks... 

Nüüd on õnneks küll nii, et igal korrusel saavad lapsed midagi ehitada ja näppida.  

Vaade vanalinnale Paksu Margareeta katuselt.

Kampsun on kootud ülevalt alla. Ja muide, seekord sättisin palmikud jooksma nii, et ees keskjoonel ei ole mitte palmik, vaid palmikute vahekoht. Kartsin küll, et äkki jääb häirima, aga minu arust ei märkagi... või kuidas? Kui oleksin asetanud palmiku täpselt keskele, siis oleksid varrukajoonele jäänud poolikud palmikud või oleks pidanud tegema pikendatud õlad, aga mulle meeldis, et õlg läheb varrukaks üle täpselt õiges kohas. 

Kokkuvõttes sain endale praktilise klassikalise pulloveri - pehme ja sooja. 

😀

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee