Kuigi töötan kodus, on viimasel ajal kudumiseks aega vähem. Üritan iga päev veidike hoopis õmmelda, sest siis saan üksi oma toas toimetada ning me laste ja abikaasaga häirime üksteist veidi vähem. Samas on palgatööd (töötan ülikoolis finantsalal) viimastel nädalatel pigem rohkem, nii et seegi võtab igast päevast oma osa. Paar korda olen eriolukorra ajal ka tööl kohal käinud - viimati ma seal kolleege ei kohanudki, aga sõnajalgadel olid üle poolte lehtede longu vajunud ja osad täiesti närbunud; teised lilled peavad paremini vastu...
Lisaks kaob aeg muidugi suurele perele söögi tegemise, köögi ja tualettruumide koristamise (muud toad muidugi ka, aga harvem), väiksema lapse koolitööde ülevaatamise või järje peale aitamisele (ta õpib käsitöö-tunni raames salli kudumist). Ma olen hämmingus, kui kuskil mainitakse, et "kuna nüüd on palju vaba aega, siis tehke seda, teist ja kolmandat".... Mul kogunevad kapinurgale lugemata nädalalehed ja käsitöö-ajakiri. Blogi pole aega kirjutada, pildistada ka mitte (no õues on muidugi ilm ka selline, et... saaks hea tuules lehviva kleidi foto). Kududagi jõuan sageli vaid paar tundi päevas. Ei ole tekkinud rohkem vaba aega.
Õnneks on mul mõned kärbsekleidi pildid veel näitamata. Seekord on kleit koos mu muhu sukkadega, kus samad kärbsed peal. Pildid tegime Saku mõisa taga juba märtsis.
Aga muidu on hea rahulik. Sageli saab ikkagi igaüks omas tempos kulgeda. Ei pea tormama ega üleplaneerima. Ostame rohkem kodumaist toidukaupa - minu üheks lemmikuks on saanud Esko talu jogurtijäätised.
Ainult kass üritab meid igal hommikul kella seitsme paiku äratada, selleks lükkab ta kapi pealt küünlaid maha, närib suud matsutades lilli, kraabib võimlemismatti ja tugitoole ning kohe kui keegi ennast voodis liigutab, hakkab häälekalt halama, et tal on kõht tühi.
Hetkel on mul pooleli tikanditega muhu sukad (äkki saan järgmiseks nädalaks siia mõne pildi), mis ootavad kandasid ja päkkasid... See on tellimustöö.
Hetkel on mul pooleli tikanditega muhu sukad (äkki saan järgmiseks nädalaks siia mõne pildi), mis ootavad kandasid ja päkkasid... See on tellimustöö.
Kleidi kohta leiad täiendavat infot siit ja sukkade kohta siit.
Minult on küsitud, et ehk on mul vähemalt kleidi ümmarguse passe kohta mustrikaarti. Kahjuks ei ole mul seda. Kärbeste muster on võetud raamatust "Meite muhu mustrid", sama mustri leiab ka raamatust "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid", autor A.Pink. Muud mustrid on võetud ühelt muhu sukalt, mida kohandasin vastavalt oma kleidi silmuste arvule.
Paraku see kohandamine ja arvutamine toimub mul jooksvalt peas. Nii see on... Ma tean, et kauni kujuga passe jaoks peab igal real kasvatama juurde umbes 4 silmust või üle rea kasvatades 8 silmust. Igal neljandal real (nagu selle kleidi puhul) kasvatades tuleb aga lisada hoopis 16 silmust (teised read kootakse siis muidugi silmuseid kasvatamata). Seda kõike teen ma jooksvalt, kudumise käigus - ma ei oska seda seletada, aga mu aju on kudumise käigus nagu väike arvutusmasin, mis arvutamisega samal ajal näeb ka mustrit ja planeerib 1, 2, 3 sammu (või rida ette). See toimub pea-aegu nii automaatselt, et ma ei vaja selle kirjapanemiseks programmi. Mul on vaja näha vaid algset mustrit (näiteks sedasama raamatumustrit), mustri silmuste arvu ja vardal olevate silmuste arvu... Vahest läheb muidugi midagi sassi ka, no näiteks teen mõnikord kasvatusi mitte neljandal vaid viiendal real (mõnikord on see aga vajalik mustri sujuvamaks kujunemiseks), aga siis teen jooksvalt uued arvutused, vaatan korra mustrile peale ja otsustan, kas on vaja veidike harutada või saab kõik lahendada käigu pealt.
Jah, üsna sageli mõtlen, et hiljem panen kõik kirja... aga pärast on juba uued ideed, uus töö varrastel... Kudumine meeldib mulle rohkem, kui mustri kirjapanemine. Kudumine pakub mitte ainult rõõmu, aga ka elevust, hasarti, väljakutset...
See ei tähenda, et ma üldse ette ei kavanda. Muidugi joonistan ma ka kavandeid, teen tööproove ja arvutan silmuste arvud. See on vajalik kasvõi selleks, et siht oleks silme ees.
Minult on küsitud, et ehk on mul vähemalt kleidi ümmarguse passe kohta mustrikaarti. Kahjuks ei ole mul seda. Kärbeste muster on võetud raamatust "Meite muhu mustrid", sama mustri leiab ka raamatust "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid", autor A.Pink. Muud mustrid on võetud ühelt muhu sukalt, mida kohandasin vastavalt oma kleidi silmuste arvule.
Paraku see kohandamine ja arvutamine toimub mul jooksvalt peas. Nii see on... Ma tean, et kauni kujuga passe jaoks peab igal real kasvatama juurde umbes 4 silmust või üle rea kasvatades 8 silmust. Igal neljandal real (nagu selle kleidi puhul) kasvatades tuleb aga lisada hoopis 16 silmust (teised read kootakse siis muidugi silmuseid kasvatamata). Seda kõike teen ma jooksvalt, kudumise käigus - ma ei oska seda seletada, aga mu aju on kudumise käigus nagu väike arvutusmasin, mis arvutamisega samal ajal näeb ka mustrit ja planeerib 1, 2, 3 sammu (või rida ette). See toimub pea-aegu nii automaatselt, et ma ei vaja selle kirjapanemiseks programmi. Mul on vaja näha vaid algset mustrit (näiteks sedasama raamatumustrit), mustri silmuste arvu ja vardal olevate silmuste arvu... Vahest läheb muidugi midagi sassi ka, no näiteks teen mõnikord kasvatusi mitte neljandal vaid viiendal real (mõnikord on see aga vajalik mustri sujuvamaks kujunemiseks), aga siis teen jooksvalt uued arvutused, vaatan korra mustrile peale ja otsustan, kas on vaja veidike harutada või saab kõik lahendada käigu pealt.
Jah, üsna sageli mõtlen, et hiljem panen kõik kirja... aga pärast on juba uued ideed, uus töö varrastel... Kudumine meeldib mulle rohkem, kui mustri kirjapanemine. Kudumine pakub mitte ainult rõõmu, aga ka elevust, hasarti, väljakutset...
See ei tähenda, et ma üldse ette ei kavanda. Muidugi joonistan ma ka kavandeid, teen tööproove ja arvutan silmuste arvud. See on vajalik kasvõi selleks, et siht oleks silme ees.
Olge terved! Ja hoidke siht ikka silme ees!
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee
Imeline komplekt! Paneb kohe õhkama! :)
VastaKustuta