Kes oleks võinud arvata, et kunagi on mul oma isiklik tekikogu. Eelmisi tekke võib näha siit. Tänaseks päevaks on need kaks juba korda tehtud, nii et pole mingi ime, et uued tekid pidid mu juurde leidma tee.
Eelmisel suvel Seidla vanavaralaadal sadas pikalt vihma. Enamus müügile toodust jäigi lettidel kilekatete alla või ei pandud neid hoopiski välja. Aga ühe antiigikaupmehe auto katusel ligunesid kokkuvolditult villased tikitud tekid. Kuna selleks hetkeks ei olnud mul eelmisedki tekid parandatud, siis ei julgenud ma mõeldagi, et kaupleksin need tekid endale. Aga kui laadalt lahkuma hakkasime, pani mu abikaasa ette, et vaatame üle, kas tekid on veel alles... Olid tõesti, tilkusid seal vihma käes... narmendav äärepits rippumas... Mõtlesin, et vaevalt antiigikaupmees neid pärast sellist leotust vääriliselt kohtleb. Võimalik, et alahindan nende teadlikkust ja oskusi, aga miskipärast on mul eelarvamus, et parimal juhul visatakse sellised tekid hiljem nöörile kuivama, kuid halvemal juhul kopitavad nad kuskil niiskes edasi. Eriti, kui nad on nagunii juba üsna halvas seisukorras.
Novot, igal juhul tulid laadalt meiega kaasa kaks "uut" üsna vana punasepõhjalist tikitud tekki. Kodus loputasin nad leiges vannivees (ühe korra villapesuvahendiga ja teise korra puhta veega) ning panin varju alla kuivama.
Piltidel on näha tekkide seisund pärast pesu ja kuivamist, kuid enne muid korrastamisi.
Esimene pruunikas-punane tekk jäi silma just mu abikaasale, kes märkas seda toredat (ja parandamisel tõsist väljakutset pakkuvat) heegeldatud äärepitsi. Kuigi ta arvas, et ehk keegi mu sõpradest-tuttavatest tahaks tekki endale, et see korda teha ja kasutusse võtta, siis kodus selgus, et selle tekid värvid sobivad väga hästi meie kodu sisustusega. Nii et, kui hästi läheb, teen äärepitsi ise korda (plaan on vanadest motiividest saada ilusaks vähemalt 3 külge), sätin veidike tikandit (tõmban lahtised otsad tahapoole) ning kinnitan taha kangast liistu, millest saab riputustoru läbi lükata.
Teki mõõdud: 121 x 141 cm
Teki tikkija ja päritolu on teadmata.
Nagu näha, on äärepits üsna puru. Huvitan on see, et osad äärepitsi lõngad on hoopiski puuvillasisaldusega.
Teki tagumine pool. Siit on näha, et pikki pisteid nõudvad lehed on tikitud varspistes, st piste tehakse poole lühem, siis minnakse teki alt väike samm tagasi ning nüüd jätkatakse selle pika piste teise osaga.
Samuti võib üsna kindlalt öelda, et see tekk ei ole pleekinud, vaid tikand ongi kohe tehtud mahedate looduslähedate toonidega.
Teine tekk on heledam ja õhem, suur nö vooditekk.
Teki mõõdud: 142 x 174 cm
Teki tikkija on teadmata, aga tikandi motiivid ja kompositsioonid on sarnased Anna Radiko (s Viherpuu; 1898-1970) 1918. aasta paiku Lihula vallas tikitud tekile (leitav raamatust "Lihula lilltikand"; koostajad-toimetajad: Larissa Mandel, Mai Roos, Helen Vaab).
Tekk on tikitud imeilusate erkude lõngadega. Tekk ei ole pleekinud ja tikand on üsna hästi säilinud (mõned kohad on veidi kulunud, kuid see ei riku üldmuljet), aga teki keskel oleva motiivi tipus on kunagi tehtud tekikanga parandus (küllap on seal olnud auk).
Selles tikandis on toredad värvilised marja- või lillekobarad. Ehk on need lupiinid?
Teki pahupool. Tundub, et enamus tikandist on tehtud mähkpistes.
See tekk otsib veel kohta ja omanikku. Kui keegi tunneb, et just selline kaunitar on tema kodust puudu, siis kirjutage mulle anneli.tender@gmail.com.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar