Pikk ja sakiline mantel.

Lapsena ei saanud ma aru, miks nimetatakse hommikumantlit just HOMMIKUmantliks. Ma ei kasutanud ju seda kunagi hommikuti - ikka pigem õhtuti, pärast vannis või dušši all käimist tõmbasin endale hommikumantli selga. Nii et õigem oleks tundunud, et see pehme ja soe frotee- või flanellürp oleks olnud ÕHTUmantel. 

Nüüd, täiskasvanuna, pole muidugi erilist vahet, kuidas seda ürpi nimetada - ma kannan erinevaid sooje toamantleid vastavalt vajadusele nii hommikul kui ka õhtul. Miskipärast on just hommikul vaja soojemat kehakatet ja selle jaoks on mul üks mõnus villane soonikkardigan, mis on vist juba üle 15 aasta mu hommikuid saatnud. Kasutan seda vahest ka argipäeva õhtuti, aga pärast sauna või õhtust dušši tõmban ümber keha pigem vana hea froteemantli või suviti siidist kimono. 

Aga see mantel, mille ma nüüd kudusin... kui sellele vöö peale tõmmata, tekib samasugune hommikumantli-tunne nagu vanasti. Seda nii mugavuse ja pehmuse pärast, aga ka visuaalselt. Isegi tütar mainis ära... Kuid see on ikkagi pigem õhtumantel - sobib kanda nii sumedal suveõhtul kui ka soojal sügisõhtul. No pigem mitte kodus, vaid ikka õues :) 

Lõng: Drops Andes (65% vill, 35% alpaka; 100 g/90 m), mida kulus kokku veidi alla 1500 grammi. Sinist ja heledamat lillat lõnga läks mantlisse 3 palli, tumelillat, roosat, oranži ja musta 2 palli ning helesinist 1 pallike. Vardad olid numbriga 6 mm.

Pildistas mu poeg Märt.

Pildid tegime Rakveres, uuendatud Vallimäe vabaõhukeskuses. Et nautida kaunist haljastust ja valgustust ning tajuda nõlvade kumerusi, soovitan sinna jalutama minna ka niisama, ilma ürituseta. Praegu pole taimed veel eriti suured, nii et ka kiviseinte ilu paistab hästi välja. Ja muidugi on kogu ümbritsev loodus vallimäele kauniks raamiks.

Too päeva seal Rakveres kimbutas meid väga külm tuul, nii et mul on kampsuni alla peidetud veel dressipluus, mis teeb mind eriti laiaks :) Ja sõrmed oleksin tahtnud kogu aeg sügavale taskutesse suruda... Eks ma surusingi, sest õnneks olin mantlile ju taskud kudunud.

Päike oli parajasti loojumas vallimägede taha, aga orus oli tänu valgele seinale ikka hea valgus.

Alumisel fotol on väike amfiteater, mille keskel paikneb Üllar Saaremäe hologramm. Saaremäe jutustab huvilistele paiga ajaloost. Loe ka näiteks siit.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee