Nurmenukk hakkab tasapisi närbuma ja võilill võtab võimust. Suurem osa õisi ongi praegu vähem või rohkem kollaka tooniga (mõned võib-olla isegi oranžikad). Koduaias küll mitte, sest üle kõige hakkavad siin silma hoopis roosakad õunapuuõied ja puhasvalged tulbid ning kohe-kohe alustavad oma hiilgeaega lillad sirelid - nende lõhna on juba tunda. Nii on meil kevadõitega lood siin Põhja-Eestis.
Kudusin talvel uue sviitri. Viimasel ajal olen jäänud ümmarguste passede lõksu - neid on hea just ülevalt alla kududa ning sellise säbrulise lõnga puhul ei jää kasvatuskohad üldsegi näha.
Lõng on oranži-pruuni-rohelise kirju puuvilla-villa segune Tiramisu, mida olen paar korda varemgi kasutanud (vaata nt siia). Nagu varem mainisin, on sellest lõngast kudum mõnusalt mugav ja pehme - sobib hästi just igapäevaseks sviitriks.
Lõng: Stenli Tiramisu (60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli; 900m/450g), mida kulus üks suur pütt.
Kuna ma ei olnud kindel, kas ühest pütist piisab avarama, pikkade varrukate ja puusadest allapoole ulatuvaks sviitriks, siis igaks juhuks tegin kudumi pruuni-triibuliseks. Vajadusel oleksin ka soonikud saanud pruuniga teha, aga polnudki vaja. Pruun lõng tundus puuvillane olevat (nõukaaegne toodang, pehme merseerimata lõng).
Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).
Minult on küsitud, kuidas teha nii, et raglaan- või ümmarguse passega sviiter ei kisuks seljalt lühemaks kui eest. Mina vastan, et seljale tuleb kududa lühendatud ridasid. Allolevatelt piltidelt on veidi näha, et sellise üldse mitte väga sügava kaeluse jaoks olen teinud üsna palju lühendatud ridasid - no ikka tervelt 6 cm jagu. Kui eespool on pruunikirjusid laiu triipe 3, siis seljal on neid 5...
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee
ja Facebookis @kudugurmee
Lõpetuseks üks pilt Eesti Vabaõhumuuseumi uuest hoonest - kolhoosi korterelamust. Minge kaema!
Väga ilus, päikeseline!
VastaKustutaAitäh, Malle!
Kustuta