Joostud on 3 kuud. On juuni lõpp ja juuli algus.
Palav suvi on kõige täiega käes ja jälle tuleb otsida head jooksuaega, sest isegi varahommikud on jooksmiseks liiga lämbed. Iga päev algab ilmaprognoosi vaatamisega, et parimaid jooksuplaane teha.
Mõnel korral olen jooksnud hoopis hilisõhtul, kell 11 paiku. Õhtul on päris nauditav joosta - ei saa arugi, et õues on 26 kraadi sooja. Päike ju ei paista enam, kaugelt metsaservast on näha valgust, ümbritsev on ilus, lõhnav ja vaikne. Mõnikord olen isegi veidi kurb, et mul telefoni ega fotokat kaasas pole, sest õhtune taevas on nii punane ning põllul tihe udu.
Juuni lõpu suure kuumusega oli mu jalg ja selg hakanud endast rohkem märku andma. Jalg ei olnud otseselt enam paistes (vähemalt nähtavalt mitte), aga tunne polnud päris õige ning aeg-ajalt käisid valusähvatused läbi pahkluu. Seljal valutas paremal pool ülevalt alla mingi lihas või närv, mis pole ka minu puhul tavaline. Kuigi see jooksmist ei sega (imelik, et jooksu ajal kaovad kõik valud), hoidsin end rohkem ja jooksin selle kuumaga pigem vähem ja harvem. Käisime pigem kõndimas...
Nende lühikeste jooksudega, mis jäävad alla 4 kilomeetri, mul pulss üle 150 ei tõusegi. Muide, puhkeajal 61 lööki minutis.
Õnneks kadusid kõik valud juuli alguses, kui ilm läks jahedamaks. Siis sain hakata jälle tihedamini jooksma. Jooksin umbes 4,5-5 km (30-33 minutit). Pulss oli keskmiselt 153, maksimum umbes 167.
Teepervedel oli raske joosta, sest need täitusid kõrge puise taimestikuga. Juuli alguses teepervesid isegi niideti, kuid nii lohakalt, et just need puisemad taimevarred jäid püsti ja minu jooks oli nagu slaalom. Mõni aeg hiljem lõigati maha ka kõik puised varred, nii et umbes pool jooksu saab nüüd teha teepeenral või murul.
Kui jaanide tulemusel tuli nagunii veidi kaalu juurde, siis pärast jaani ei suutnud ma ka maasikatega piiri pidada. Nii et hetkel seis 65,5 kg.
Midagi positiivset ka: hea, et putukaid enam ei ole.
Ja no, 3 kuud ikkagi joostud!
Abikaasa ikka kiidab mind vahest - ega ta vist uskunud, et nii kaua vastu pean...
Minu lilleline tekk on valmis tikitud. Esialgu panin tekile taha kandi ja ühele küljele riputuskanali. Kui aega saan, siis heegeldan veel äärepitsi - tumepunase vist. Kui äärepits on küljes, teen paremad pildid ja panen muidugi blogisse ka.
Nii tubli, päriselt!
VastaKustutaTänan toetuse eest! Ma pea iga kord enne ja pärast jooksu ütlen endale ka, et MÕNUS ja TUBLI. Kusjuures imestan, et aprillist alates olen oma marsruudil kohanud vaid 2-3 jooksjat. Õnneks kõndijaid on kordades rohkem.
Kustuta