Oslo kesklinnas, sadama lähedal avati suvel uus muuseum - Norra Rahvusmuuseum (Nasjonalmuseet). Seda ehitati vana raudteejaama asemele umbes 10 aastat ning sellest sai nüüd Põhjamaade suurim muuseum (maksumus 645 miljonit dollarit). Kusjuures see uus hoone ühendab tegelikult mitut varem iseseisvana eksisteerinud muuseumi. Muuseumis eksponeeritakse Norra erineva ajastu kollektsioone, sajanditevanuseid kuni kaasajal loodud teosteni.
Meie reisi ajal juhtusid Oslos olema kultuuripäevad, mis sarnanevad meie muuseumiööle, kus õhtuti saab mitmetesse muuseumidesse ja avalikesse asutustesse (nt parlamendihoone) sisse tasuta ning tehakse giidituure. Me õhtusele ajale väga ei panustanud (käisime vaid toomkirikus kontserdil) ja õigesti tegime, sest mitmes kohas seisis rahvas ka veel hilisõhtul hiigelpikkades järjekordades (no need olid mitmekümne kuni saja meetrised). Meil siiski vedas, sest juhuslikult tehti uues rahvusmuuseumis juba päeval üks inglisekeelne giidituuri (neid tehakse haruharva, peamiselt on tuurid norra keeles), kus tutvustati hoonet ja kuulsamaid/huvitavamaid kunstiteoseid.
Rahvusmuuseum väljast.
Oma kujult on see üsna tagasihoidlik kastike (kui seda ehitati, arvasid mõned elanikud, et tuleb vangla või haigla). Hoone fassaad on tehtud erinevat halli tooni Norra kiltkivist, mida Saksamaal töödeldi ja seejärel tagasi Norra toodi.
Muusemi kõige tuntum ese on Edvard Munchi kuulus maal "Karje". Samas on seal näiteks Prügimehe korter (mees, kes ei visanud kunagi midagi minema), mis on pisike nõukogude kommunaalkorter täis jooniseid, tekste, toitu ja prügi.
Ülemisel fotol on Baldisholi seinavaip. See on gobelään, mis on kootud umbes 1200. aastal ning on üks vähestest Euroopas säilinud selle ajastu tekstiilidest. Vaip leiti 17. sajandist pärit Hedmarki Baldisholi kirikust. Aprilli ja mai kuud kujutav gobelään on fragment suuremast teosest, mis peaks kujutama 12 kuud.
See ovaalne villane laudlina on tikitud aastal 1680. Pulmadeks kingitud vaip on rikkalikult kaunistatud lillede, puude, tuuleveskite, jahimeeste, loomade, puu- ja juurviljadega.
Paljude vanade tekstiilide puhul ei olda (arusaadavalt) legendis päris kindlad: ei teata, kes need valmistas, kus tööd tehti ja kuidas need muuseumi kogusse sattusid.
Muuseumis on väljas ka mitmed kuninglikud rõivad, peamiselt kuninganna Maudi ja kuninganna Sonja kleidid ja aksessuaarid. Ülemisel pildil on näha Norra kuninga Haakon VII abikaasa Maudi kroonimiskleit aastast 1906. Kuninganna Maud oli imepeenike.
Rahvusmuuseumi lühitutvustuse lõpetuseks näitan muuseumi sissepääsus olevat teost. Ma ei tahtnud seda postituse algusesse panna, sest see võib olla pisut ehmatav.
Tegemist on 400 põhjapõdra pealuust tehtud seinavaibaga (alumisel fotol).
Need pealuud on "käinud" varem ka kohtumaja ees, et protestida Norra valitsuse vastu, kes kohustas riigi põliselanikke saame tapma hiiglasliku põhjapõdrakarja.
Koljudel on näha kuuliaugud. See jube vaip peaks panema mõtlema sellele, kuidas me oma kultuuripärandisse suhtume, mida ja kuidas hoiame või hävitame. Valus ja mõjus, eks!
Et mitte nii masendavalt lõpetada, panen siia lõppu mõned pildid Oslo muuseumide saarel asuvast Vabaõhumuuseumist (Norsk Folkemuseum). Selles muuseumis näeb, kuidas inimesed on Norras elanud 16. sajandist tänapäevani. Tutvuda saab nii linna- kui ka maaeluga.
Ait 1759. aastad. Norras ehitati toiduhoidlad tavaliselt vaiadele. Nii oli hiirtel ja rottidel raskem toidule ligi pääseda.
See hoiuruum (kasutati ka magamiseks) pärineb umbes 1300. aastast. Muru või muldkatust kasutati sajandeid.
See keskaegne kirik teisaldati 1880. aastatel oma õigest asukohast Golist ning toodi Norsk Folkemuseumi. 1980. aastatel püstitati endisesse asukohta aga koopiaehitis.
Vana kiriku mõned osad on ehitatud pärast 1216. aastat, kuid sellel on ka vanemaid elemente. Kirik lõhnab suitsuselt, sest selle seinad ja katus on tõrvatud puutõrvaga, mis vahel päikese käes sulab ja voolab. Nii tõrv kui ka kõrged künnised nurgapostide all kaitsesid kiriku puitkonstruktsioone veemädaniku, sademete, tuule ja äärmuslike temperatuuride eest.
Võimalik, et Norras ehitati keskajal enam kui 1000 sarnast kirikut, enamik neist 12. ja 13. sajandil. Kuni 19. sajandi alguseni oli neist säilinud veel 150 ja tänapäeval on alles vaid 28. Paljud hävitati usuliikumise osana.
Kahekorruselised WC-d olid umbes 100 aasta eest Norra linnaelanike hoovides.
Ei, see pole muuseumist. See on korvipunuja Oslo kesklinnas. 2022. aasta september.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar