Heidelbergi linn ja loss ja...

Kui juba Lõuna-Saksamaale minna, siis tuleb ära käia ka Heidelbergi linnas. Mina leidsin enne reisi Hiie-Liini blogipostituse ja sain tema soovituste järgi oma päeva sättida. Ühe päevaga jõudsime sõita köisraudteel, käia Heidelbergi lossi varemetel, sh apteegimuuseumis ja veinikeldris (viimases asub maailma suurim veinivaat), ronida üles Königstuhli mäe otsa, jalutada Alte Brückel (vana sild), vaadata sisse Jesuiitide kirikusse, tiirutada jõe ääres edasi-tagasi ning lihtsalt nautida vaadet.

Väidetavalt on Heidelberg üks külastatumaid linnu Saksamaal (ligi 10 miljonit turisti aastas). Heidelberg asub Frankfurdist 78 km kaugusel lõunas. Punasest liivakivist kindlus-lossi varemed ning soe kliima (juba maikuus õitsesid roosid hiigelsuurte puhmastena) meelitavad siia turiste igal aastaajal. 

2016. aasta rahvaloenduse seisuga oli linnas ligi 160 tuhat inimest, kellest ligikaudu veerand olid üliõpilased (muide, 1386. aastal asutatud Heidelbergi ülikool on Saksamaa vanim). 

Heidelberg jääb kolme mäe vahele orgu. Läbi linna voolab Neckari jõgi (vt ülemiselt pildilt). Üle Neckari jõe läheb jalakäijate sild (Karl-Theodor-Brücke ehk Alte Brücke ehk vana sild), mis ehitati 1788. aastal, on üks linna sümbol ning tundub olevat populaarne pildistamise koht. 

Silla vanalinna poolses otsas on valged väravatornid, mille eest proovisin minagi selfie teha. Minu selja taha jäi poeg ning tema kukla taga on pildistamas üks pruutpaar. 

Muide, idatornis viib keerdtrepp üles väikesesse korterisse.

Neckari jõel saab teha laevatuuri. Infot võib otsida näiteks siit. 

Kui mäletate, siis mõni nädal olid Lõuna-Saksamaal tihedad vihmasajud ja suured üleujutused. See juhtus nädal pärast meie külastust. Heidelbergis olid siis jõeäärsed teed kõik vee all, jõevesi ulatus majadeni ning tungis ka teistele tänavatele.

Liivakiviplokkidest Püha Vaimu kirik on Heidelbergi suurim ja tähtsaim kirik (vaata ka postituse esimest fotot). Kirik asub Heidelbergi vanalinna keskel turuväljaku juures. 

Kiriku tugipostide vahel on väikesed poekesed, mis on küll pikaajaline traditsioon, aga meile natuke võõras vaadata. Lugesin, et kui varem müüsid seal oma kaupa pigem lillemüüjad, kingsepad ja pagarid, siis tänapäeval on see pind suuresti suveniiriäride jagu.

Me käisime kirikus sees ka ja seal jäid silma tavapärasest erinevad vitraažaknad. Kiriku keskaegsed vitraažaknad hävisid 1693. aasta tulekahjus ning hilisemad purunesid 1945. aastal (kui silda prooviti õhku lasta). Nii on kõik praegused aknad paigaldatud pärast Teist maailmasõja. 

Eelmise sajandi lõpus taheti kirikule paigaldada aknad, mida peeti "liiga progressiivseks" ning mis olid mõeldud "peegeldama kaasaegse maailma ja teaduse suhet usuga" /allikas saksakeelne wikipedia/. Neist ideedest läks käiku vaid üks aken. Ülejäänud viis moodsa kujundusega akent paigaldati aastatel 1999–2001.

Heidelbergi loss.

Renessansiaegne Heidelbergi loss asub 80 meetri kõrgusel Köningstuhli mäe nõlval ja seda on hästi näha nii vanalinnast kui ka jõelt. Loss on saanud tugevalt kahjustada 17. ja 18. sajandil ning pärast seda on lossi vaid osaliselt taastatud. Aga varemetes on oma võlu...

Nii loss, kui ka paljud teised Heidelbergis asuvad punakad ehitised on tehtud liivakivist, mis on saadud Neckari jõe põhjast. 

Esimesed märkmed Heidelbergi lossist pärinevad 1214. aastast. Samas, kui Ruprecht III sai 1401. aastal Saksamaa valitsejaks, oli loss nii väike, et pärast kroonimiselt pidi ta oma kaaskonnaga ööbima hoopis augustiinlaste kloostris. Pärast seda on lossi korduvalt suurendatud ja kindlustatud ning eks ta on korduvalt saanud räsitud nii sõdade, tulekahjude kui ka vähemalt kahe pikselöögiga. 

18.sajandil, prantslaste võimu all olles, tundus, et see lagunev loss sobib vaid taaskasutuseks ning lossi kive, puitu ja rauda kasutati uue lossi ja ümbruskonna majade ehitamiseks. Taaskasutust leidsid ka kujud ja ornamendid. 

Alles 19. sajandi lõpul mõisteti lossi väärtust ning alustati uuesti rekonstrueerimistöödega. Tänapäeval on võimalik lossis abielluda - kabelis toimub aastas umbes 100 laulatust.

 

Kuigi lossi juures asuvas Saksa Apteegimuuseumis oli kogu info saksa keeles, soovitan sinna ikkagi minna. Mulle meeldis sealne mürkide, värvitaimede ja ravimtaimede väljapanek ning rikkalik ajalooliste anumate jm apteegiriistade kogu. 

Heidelbergi tünn (Heidelberg Tun) on maailma suurim veinivaat. Selle ehitas 1751. aastal Karl Theodor, et hoiustada Pfalzi viinamarjakasvatajatelt maksuna saadud veini. See on 7 meetri kõrgune ja 8,5 meetri laiune, mahutades 220 000 liitrit veini. Tünni peale on ehitatud tantsupõrand.

Mina olen fotol märkimisväärselt väiksema tünni ees, sest suur tünn lihtsalt ei mahtunud fotole :)

Tünni juures saab muidugi veini juua praegugi.

Lossi juurde saab sõita autoga või köisraudteed pidi rongiga. Auto puhul võib olla tippajal probleeme parkimisega, rongisõidule on aga pikad järjekorrad. 

Raudtee edasi-tagasi pilet perele (2 täiskasvanut, 1 laps) maksab 34 eurot. Üksikpilet täiskasvanule on 16 ja lapsele 8 eurot. See pilet sisaldab sissepääsu lossihoovi, tünnikeldrisse ja apteegimuuseumisse. 

Rong sõidab mäele kahes etapis: alumine sõidab kuni lossini ja see on üks moodsamaid köisraudteid Saksamaal; ülemine sõidab Königstuhli mäe otsa ja see on üks Saksamaa vanimaid köisraudteesid (pildil). Vahepeal tuleb maha minna! 

Lossi tasandil soovitan veidi ka pargis ringi jalutada ning vaateid nautida. Mäe otsas on vaated piiratumad, aga seal võib teha väikese eine (pakutakse jäätist, vorsti-saia, avatud on ka restoran).

Meie läksime raudteele umbes keskpäeval ja alumisel raudteel ei olnud veel järjekorda. Pikalt tuli aga oodata ülemisel etapil. Aga ülesse mäkke saab ka matkata! Matkarada koosnes ebaühtlastest kiviastmetest. Me astusime ära umbes 1/3 rajast, kui otsustasime siiski tagasi tulla ning köisraudteed kasutada - lõputud astmed ja palav niiske õhk ei ole selliseks matkaks just kõige mõnusam kooslus, eriti kui jalas on sandaalid, mitte mugavad tossud.

Mida süüa? Kevadel võiks ära proovida mõne sparglitoidu - mina sõin lihtsat sparglisalatit. Ja muidugi flammkuchen - see pitsa moodi küpsetis on just sellest piirkonnast pärit.

Me jõudsime järeldusele, et poest ei tasu jäätist osta - valik on kehv ja maitsetu. Küll aga on imeline valik kohvikutes. Pildil on spagetijäätis šokolaadikreemiga, põnev!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee